Hamas nõuab Iisraeli sõduri eest internetivõrgutajat

Oo, mina jään ootama, millal mõni Hollywoodi režissöör või produtsent sellest loost haarava filmi teeb …

http://www.postimees.ee/?id=207583

Noam Chomsky Gazast – aasta hiljem

Tunnustatud linguist Noam Chomsky pidas 6. detsembril 2009 Massachusettsis kõne, milles kirjeldab olukorda Gazas, õigemini kogu Palestiinas aasta pärast eelmise aastavahetuse rünnakuid. Chomsky kirjeldab USA rolli praeguses konfliktis, võrdleb olukorda LAV apartheid-rezhiimiga ja pakub paar varianti seda lootusetuna näivat vastasseisu USA poolt mõjutada. Ehkki klipp on päris pikk – 46 minutit – on kõne piisavalt köitev ja selgesõnaline selleks, et see aeg võtta ja pühendada.

http://www.commondreams.org/video/2010/01/02

Eesti välisminister pakkus Palestiinale diplomaatide koolitust ja IT-kogemusi

Välisminister Urmas Paet arutas kolmapäeval, 18. novembril Ramallah´s Palestiina omavalitsuse peaministri Salam Fayyadi ja välisministri Riad al-Malikiga Eesti ja Palestiina suhete arengut, Eesti toetust Palestiina IT-projektidele ja välisteenistusele, võimalusi Lähis-Ida rahuprotsessi taastamiseks ning Palestiina 2010. aasta presidendi ja parlamendi valimistega seonduvat.

Välisminister Urmas Paeti sõnul on Iisraeli ja Palestiina kahe riigi lahendus oluline eeldus püsiva rahu saavutamiseks Lähis-Idas. Paet kinnitas kohtumisel Palestiina juhtidele, et Eesti jätkab Palestiina omavalitsuse toetamist ja on valmis pakkuma oskusteavet Palestiina ülesehitustöös.

Välisminister tunnustas Palestiina edusamme julgeoleku tagamisel Läänekaldal. Paeti sõnul peab Eesti oluliseks jätkuvalt panustada Palestiina avaliku sektori suutlikkuse tõstmisesse. „Oleme Eestis edukalt üles ehitanud IT-lahendused, mis oluliselt kergendavad riigiametite tööd ning tõstavad nende efektiivsust. Pakume seda kogemust ka oma Palestiina kolleegidele,” lausus Paet. Oktoobri keskel viibis Tallinnas Palestiina omavalitsuse IT ministri juhtimisel 20-liikmeline delegatsioon, kes tutvus Eesti e-valitsuse arendamise kogemustega. Peaminister Fayyadi sõnul on Palestiina huvitatud konkreetsest IT-alasest koostööst Eestiga.

Kohtumisel Palestiina kolleegi al-Malikiga pakkus Paet võimalust Palestiina diplomaatide koolitamiseks Eesti Diplomaatide Koolis. „Oleme valmis järgmisel aastal korraldama koolituse 15 Palestiina noorele diplomaadile. Oleme korraldanud samalaadseid koolitusi juba Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia, Kosovo ja Iraagi diplomaatidele ning meie koolitusprogramm on pälvinud kõrge rahvusvahelise tunnustuse,” sõnas Paet.

Lähis-Ida rahuprotsessist rääkides rõhutas Eesti välisminister, et EL ja muu rahvusvaheline kogukond peavad jätkama pingutusi, mis lõppeksid Palestiina riigi rahumeelse loomisega nii nagu Annapolise konverentsil kokku lepiti. „Vajalik on Iisraeli asundustegevuse lõpetamine ja Palestiina sisepoliitilise kokkuleppe saavutamine,” lisas Paet.

Välisminister Urmas Paet toonitas, et Eesti jagab muret humanitaarolukorra jätkuva halvenemise pärast Gaza sektoris. „Lähis-Ida rahuprotsessiga on oluline edasi liikuda, et oleks võimalik alustada Gaza ülesehitusega. Loodame, et see toimub võimalikult peatselt,” ütles Paet.

Rääkides ELi suhetest Palestiinaga märkis Paet, et Euroopa Naabruspoliitika on hea vahend vahetute naabrite tihedamaks lõimumiseks ELiga. „Vahemereliit ja idapartnerlus süvendavad mitmekülgselt regionaalset koostööd,” sõnas Paet.

Loe täpsemalt: http://www.vm.ee/?q=et/node/8693

Naised muudavad maailma

3. novembril avas Tallinna Kunstihoone ühe huvitava Iisraeli naiste näituse ambitsioonika pealkirjaga “Naised muudavad maailma”.

Iisrael on vaieldamatult üks huvitavamaid ja samas kõige konfliktsemaid piirkondi: ühelt poolt euroopalik, demokraatlik maa, mis asub konservatiivsete islamimaade vahel. Teisalt saadab selle demokraatliku riigi kontseptsiooni arusaam juudi rahva pühast maast, väljavalitute kodust (ning taustana loomulikult juudi rahva kannatuste rada). Kuid sellel territooriumil on sadade aastate jooksul elanud (ja elab ka praegu) mitmeid rahvaid, kelle kõigil on oma kultuur, religioon, eluviis, mis ei lähe sugugi kokku Iisraeli riigi ametliku poliitikaga. Kõige ilmsem neist on Palestiina-Iisraeli konflikt (mis just nüüd on uue hooga plahvatanud), kuid see pole ainus. Naine on Iisraeli ühiskonnas erilisel positsioonil: ühelt poolt (demokraatlikku Iisraeli silmas pidades) on tal õigus osaleda avalikus elus, ta on valitud parlamenti, kaasatud riigi juhtimisse, Iisraeli tütarlapsed teevad läbi kohustusliku sõjaväeteenistuse. Ilmalike juutide kõrval on suur osakaal religioossetel juutidel, aga ka islamlastel. Perekonna au ja traditsioonide hoidmise nimel on naine tänapäevalgi mitmekordse diskrimineerimise ohver. Iisrael kui juutide demokraatlik riik tugineb suuresti demograafilisel tasakaalul, mistõttu naiste reproduktiivsed õigused on saanud poliitiliste huvide ja riikliku poliitika objektiks. Juudi rahvusest naisi julgustatakse sünnitama, sellal kui Iisraeli palestiina naiste lastele vaadatakse kui rahvuslikule hädaohule.Kuid see on vaid osa sealsest sootsiumist: Euroopa juutide (askenazide) kõrval on Iisrealis Aasia ja Aafrika taustaga juudid (mizrahid), nn teise kategooria inimesed. Mizrahi naist võib nimetada siis topelt Teiseks. Kuid iisraelliitide ja palestiinlaste kõrval elab Iisrealis veel Hiinast ja mujalt tulnud võõrtöölisi, kelle arv aasta-aastalt aina kasvab. Paljud need naised on inimkaubanduse ohvrid.Kuid Iisreali naisi pole sugugi mõtet vaadelda ainult kui ekspluateerimise ohvreid, nende hulgas on palju tugevaid isiksusi, kes on valmis pühenduma oma kogukonnale, et alustada sootsiumi muutmist ning konfliktidest ülesaamist just rohujuure tasandilt.Kogu seda tausta vaadates on just naine lakmuspaber, mille abil on võimalik käsitleda nii Iisraeli ühiskonda kui ka ka laiemalt praegust konfliktset situatsiooni. Seda enam, et naistel on oma hääl ja just nemad on sageli ühendavaks jõuks. Näitus hõlmab juudi (askenazi ja mizrahhi), palestiina, etioopia ja vene kunstnikke ning käsitleb naiskunstniku identiteeti, seksuaalsust, perekonda (ning eriti ema rolli perekonnas), avalikku elu, religioossust ning militarismi.
Näitus on avatud 4. XI – 13. XII 2009.

Kohtumiseni Seiklusjuttude pubis

Oleme kenasti koju tagasi jõudnud ja igapäevaellu ning rollidesse sisse elamas.
Suur tänu kõigile meile naisedratastel.wordpress.com kaudu retkel kaasa elamast! Galerii all on nüüd oleval ka olulisemad jäädvustused.
Kutsume Teid ka väikesele retkejärgsele muljetamisele, mis toimub nädala pärast esmaspäeva õhtul (s.o 2. novembril) kell 19.00 “Seiklusjuttude” pubis Tallinnas, Tartu mnt. 44 (www.seiklusjutte.ee).
Palume tähele panna, et kuupäev on mõne päeva võrra edasi liikunud;)

Viimased päevad Palestiinas

Sõidame ratastega 16 kilomeetrit Ramallah kõrval asuvasse külla nimega Bil’een. Tee viib kangete jalalihaste rõõmuks enamasti allamäge. Kuna osa tänase päeva retkest toimub Iisraeli territooriumil, pole meil kaasas ei politseid ega kiirabi (korraldajad on palestiinlased). Politsei ja kiirabi asemel on aga DJ (veoauto kasti tõstetud suured kõlarid ja üks ruuporiga palestiina rahvusest retkeline, kes araabia keeles selgitab meid tee äärde uudistama tulnud inimestele, kes me oleme ja mis teeme). Kahtlustan, et ruuporist karjutav kajastab kogu konflikti Palestiina mätta otsast vaadatuna. Igatahes karjutakse vahepeal sõna “Iisrael” üsna vihase häälega. Bil’eeni külas tervitavad meid taas kohalikud elanikud, kellest üks näitab meile Iisraeli poolt rajatud asulaid, samal ajal palestiinlastele ehituslubasid uute majade ehitamiseks ei anta. Kohus tunnistas mitu aastat tagasi, et Iisraeli poolt antud territooriumile ehitatud majad on seadusevastased, aga majad on siiani püsti. Üks kohalik tädi pakub kõigile omatehtud kaneelisaiu, mis maitsevad nagu Eesti vanaema omad. Pärast kohtumist külaelanikega suundume ratastel edasi Iisraeli-Palestiina piiril asuva müüri äärde. Korraldajad hoiatavad, et oleksime hästi ettevaatlikud ja gaasipommide puhuks on neil kaasas kooritud sibulad, mille nuusutamine pidavat gaasi mõju leevendama. Ei saa samas hästi aru, et kuidas neid pomme siis vältida tuleks või kust või kuidas neid siis saabuda võiks. Aga kohe saame teada. Apartheid Wall’i juures teeme pilte, kohalik palestiina organisaator ja Bil’een’i küla eestkõneleja karjuvad endiselt ruuporist midagi araabia keeles ja siis üks meiega kaasa jooksnud külapoiss viskab teisel pool müüri seisvate Iisraeli sõdurite suunas ühe kivi. Igal pool maas vedeleb kummikuule, mida Iisrael kasutab palestiinlaste müüri juures toimuvate meeleavalduste laialiajamiseks. Neid korraldatakse samas kohas sageli. Seejärel karjuvad korraldajad, et hakkaksime liikuma, kuna “ei ole turvaline”. Umbes pool seltskonnast käsku ei kuula, turnib okastraadist piirde peal, et Iisraeli sõduritest paremaid fotosid saada. Mõned eriti hoogu sattunud karjuvad Iisraeli suunas halvustavaid märkusi. Iisraeli sõduritel viskab seepeale kopsu üle maksa ja nad saadavad meie suunas mõned gaasipommid, mis maanduvad meist 10-20 meetri kaugusele põllule. Nüüd hakkab kõigil kiire ja kimame kogu seltskonnaga ratastel külasse tagasi. Keegi viga ei saa. Pärastlõunal toimub Ramallah kultuurikeskuses rattaretke lõputseremoonia, kus peetakse kõnesid, tantsib rahvatantsuansambel ja kohalik teatritrupp etendab araabiakeelse näidendi sellest, kuidas Iisraeli kontrollpunkt palestiinlasi kiusab.

/…/Rattaretke viimasel hommikul pakime asjad, rattad ja iseendid bussidesse ja sõidame tagasi Iisraeli-Jordaania piirile King Husseini sillal, kust piiriformaalsused seekord paari tunniga läbida õnnestub. Lõunaks oleme Jordaania poolel, kust bussid viivad soovijad edasi kas Ammanisse, Damaskusesse või Beirutisse. Meie otsustame veeta järelejäänud puhkusepäevad Jordaania lõunaosas paikevat Petrat ja siis Süüria pealinna, Damaskuse vanalinna, uudistades.

Ramallah lähistel

Tutvume Jeruusalemmaga. Palestiinlased räägivad, kuidas Iisrael neid oma majadest välja tõstab, et nende asemele parki rajada. Mingid asenduselamispinda või kompensatsiooni ei maksta. Näidatakse peret, kes elab oma maja ees tänaval, majas elavad aga immigrantidest ameeriklased, keda kaitsevad paari tänava kaugusel asuv Iisraeli kontrollpunkt. Järgneb ettekanne palestiinlastele tehtud ülekohtust. Külastame teist Follow The Women’i rajatud mänguvaljakut. Liigume bussiga Ramallah lähistele, viimased 4 km läbime ratastel. Külastame Arafati hauakambrit, mille kõrvale on rajatud ka mošee ja muuseum. Mošees osalevad palvustel reedeti ka riigipead. Seejärel kutsutakse meid sealsamas kõrvalhoones toimunud Fatah Revolutionary Council’i koosolekule. Viibime seal 10 minutit, kus meid kõiki endiselt rattuririietes ja kiivrites üles rivistatakse ja meie retke lühidalt tutvustatakse. Huvitav, kuhu elu vahel välja viib…

Heebron ja Petlemm

Hommikul külastame esimest Follow The Women’i poolt rajatud mänguväljakut. Väljas on  40 kraadine kuumus. Jätkub bussiekskursioon, kus meile näidatakse iisraellaste settlemente, apartheidi müüri (11 meetrit maa peal ja 8 m maa all + miinid maa all). Giid tutvustab erinevadi liikumissüsteeme Iisraeli ja Palestiina inimestele (A, B, C-alad, erinevad ID-kaardid, erinevad auto numbrimärgid). Sõidame seejärel ratastega 7 km Heebronisse, kus äsjavalminud valitsushoones peetakse taas kõnesid. Edasi sõidame veidi ringi vanalinnas, kus peatume Iisraeli kontrollpunkti juures, kust valvur meid enam aga koos meeida kaameratega edasi ei lase. Kolime uuesti bussidesse ja käime Heebroni klaasitehases. Edasi sõidame Petlemma, kus imetleme öiste tulede valgel Pühavaimu kirikut.

Jõuame Palestiina aladele

Hommikul valitseb autoparklas täielik kaos, keegi ei tea, milline buss kuhu läheb (seltskonnast eralduvad need, kes ei saa Palestiinasse minna). Ei saa peamiselt araablased (süürlased, liibanonlased, iraanlased) ja ei taha mõned eurooplased, kes peavad koju ja tööle tagasi minema. Kusagil pool 11 jõuame Iisraeli piirile. Kella kuueks õhtul jõuavad lõpuks peaaegu kõik üle piiri. Grupist valib piirivalvur pisteliselt mõned, kelle pagas põhjalikult läbi otsitakse või siis palju küsimusi esitatakse. Meie grupist võetakse passid ara kõigil kolmel austraallasel, ühel taanlasel (kes käis aprillis Iraanis) ja ühel jaapanlasel. Passidega läheb ametnik kusagile ruumi tundideks telefonikõnesid tegema. Pimeduse saabudes lastakse nad lõpuks tulema. Kaks türklast ja üks marokolane saadetakse ikka piirilt tagasi. Kuna meil Iisraeli territooriumil tehnilist tuge ei ole (saateautosid sealhulgas), siis alustame pimedas teed Palestiina piirile, kus meid oodatakse. Teelt ei lubata kõrvale minna maamiinide pärast. Paraku puuduval teel igasugused tõkked või liiklusmärgid või tänavatuled, nii et see on veidi keeruline. Jõuame kõik siiski õnnelikult ilma auto alla jäämata Palestiinasse, kus meid tervitab Palestiina noorte- ja spordiminister. Meile jagatakse Palestiina lipud ja T-särgid ja sõidame seejärel juba täiesti pimedas Jerichosse. Tundub, nagu oleks sattunud kusagile põrandaaluse grupi kihutusmarsile. Jerichos tervitab meid palju rahvast, kes on meid palava päikese käes lõunast saadik oodanud. Lehvitame. Linnapea pakub õhtusööki. Peale kehakinnitust külastame Palestiina Kaitseuuringute Kolledžit, kus koolitatakse Palestiina politseid (sõjaväge neil pole, kuna oma riiki ametlikult pole). Meid tervitavad tudengid, igal pool ripuvad Arafati pildid. Kõned on vähem agressiivsed kui eelmistes riikides. Põhilised sõnumid: loodame, et järgmisel korral saame juba kõik Jeruusalemma sõita “rahu tähistamiseks”, rahu oleks kasulik nii P-le kui I-le, 60 a okupatsiooni on küllalt, Jericho on olnud siin maailmas 10 000 aastat enne Iisraeli, on Iisraeli ajal ja ka 10 000 a pärast Iisraeli (Jericho tähistab jargmisel aastal 10 000. aastapäeva).

Retk Surnumere äärde Jordaania-Palestiina piirile

Päev algab kuningas Husseini pargis, kus meid tervitavad lastekodulapsed (Palestiinast pärsit vanemate orvud). Mängime rahuteemalisi mänge, õpime ütlema „Tere hommikust! Eesti keeles kõlab see muidugi kõige armsamalt, kahju et ei saanud videosse võtta. Kohtumine lastega lõpeb rahuteemalise rongkäiguga, milleks valmistame ette õhupallid ja pika plakati. Lõunapaiku alustame 60 km rattasõitu Ammanist Surnumere äärde, mis jääb ca 400m alla merepinna. Pea kogu teekond kulgeb allamäge, meeletult ilusate vaadetega ümbritsevale kõrbele.  Õhk paneb silmad kipitama juba poole tee peal. Päikeseloojanguks jõame õnnelikult pärale ning naiste seltskond tormab muidugi ujuma või tegelikult selili vees hõljuma, sest muudmoodi pole kõrge soolasisaldusega vees võimalik püsida. Ööbime randa üles pandud beduiinitelkides 3 m veepiirist. Õhtust meenub jutuajamine kuurordi palestiilasest poepidajaga, kes selgitas, kui raske on näha Palestiina tulesid vastaskaldal, omamata võimalust sinna sõita ja sugulastega kohtuda. Mere keskel pidavat olema ka Iisraeli poolt paigaldatud miiniala.