Tegelikult on muidugi natuke lõbus ka, vähemalt esialgu.
Pühapäeval tegime proovi: proovisime rattaid (1), üksteise ilusat ja sportlikku seltskonda (2), keskeltläbi kõva distantsi (3) ja kevadiselt tärkava isamaa ilu (4). Niisiis ärkasime hommikul vara, et teha mõned tiirud Aegviidu ümbruses, kohavaliku põhjuseks minu teatud emotsionaalne nõrkus selle kandi vastu ja logistiline ligipääsetavus.
Niisiis:
- Rattad. Mina ei kurda! Siinkohal tänan Kaupot, kes omal ajal maanteesõiduks täiesti suurepärase kaherattalise välja valis ning kelle kannul kirudes kimamine on aidanud iseloomu kasvatada ja õpetanud teadlikku sõidutaktikat valima.
- Füüsiliselt oli meid ühes kohas kolm; Elina läbis oma kohustuslikku distantsi Läänemaal. Mõttes olime aga muidugi üks; vahepealse telefoniühenduse vahendusel (“mina siit enam edasi ei sõida!”) seda ka natuke reaalsemalt. Mõnusat äratundmist me eripärade osas pakkus see päev hommikust alates. Ülly varajane kõne oli strateegiline – ettepanekuga võtta kaasa fotokas. Kajalt tuli kl 9.43 reibas kontrollkõne “kus sa oled?” (selgituseks, et kokku pidime saama kl 10, seega kl 9.43 jõin ma kohvi ja mõtlesin, mida selga panna; kohale jõudsin nagu ikka täpselt ehk kaks minutit peale kümmet). Mina ei helista nii vara hommikul kellelegi. Üldiselt kulgeski sõit harmoonia ja üksmeelsete otsuste, st esimese saja meetri peal tehtud purksipeatuse, kommentaaride a la “sõida jah sina sinna mäkke” ja vastuvaidlemist mittevõimaldava “enam ei jõua” vaimus.
- 47 km metsa- ja maanteid. Elina tulemuseks sai kirja 52 km pluss 7 kilti jala (miks osa distantsist jalgsi tuli läbida, on jäänud seni selgusetuks; loodame heita sellele probleemküsimusele peatselt valgust ja ühtlasi, et tegu oli siiski ainult meeldivate asjaoludega). Õigluse mõttes peaks ka meie osas arvestama rongi peale ja maha sõitmiseks kulunud kilomeetritega, mistõttu Elina võit on siiski, peaks ütlema, vaieldav. Lisaks distantsile pistsime rinda tugeva vastutuule (ausalt) ja ajasurvega. Tubli paarikümnekilomeetrise lõpuspurdi tulemusena jäi meil enne rongi väljumist 4 minutit ülegi.
- Oioi kui ilus! Ma ei jõudnud seda ka pühapäeval ära hõisata ja tundub, et Ülly ja Kaja jäid uskuma.
Lisaks saan panna käe südamele ja tunnistada, et bensiinijaamas rattakummide õhku täis laskmine on Üllyl ja minul nüüd selge, mistõttu arvan, et iseseisev elu rokib ja et võime rattamatkale minna küll.
