Liibanon – retke esimene sihtkoht, kus viibime 9.-11. oktoobril 2009.
Reede, 9.okt. – külastame Sabra & Shatilla põgenikelaagrit (Beirut).
Laupäev, 10.okt. – rattaretk Bhamboun Mount Lebanon-Arsoun-Rass El Maten (20 km mägine piirkond), kohtumine Arsouni piirkonna kodanikeühendustega ja kohalike omavalitsustega.
Pühapäev, 11. okt. – rattaretk Byblos-Tripoli (48km), ületame Liibanoni-Süüria piiri.
Taustaks Liibanonist
Liibanon on väike (pindalaga 10452 km2) mägine riik Vahemere idarannikul, kus elab enam kui 4 miljonit inimest. Ehk siis Eestiga võrreldes on seis umbes selline, et neli korda väiksemal maa-alal elab neli korda enam inimesi.
Liibanoni naabriteks on põhjas ja idas Süüria, lõunas Iisrael. Pealinnaks on Beirut, mille elanikkonna suuruseks annavad erinevad allikad väga erinevaid suurusi, alates 900 000-st kuni 1,8 miljonini. Eks ta siis kuhugi sinna vahemikku jääb 
95% Liibanoni elanikest on araablased, ülejäänud elanikkonnast moodustavad enamuse armeenlased (4%). CIA World Fact Book 2007 andmetel on Liibanoni elanikest 57% moslemid (šiiidid ja sunniidid), kristlasi on 36% (põhil. maroniidid) ning druuse 7%.
Liibanon on parlamentaarne vabariik ning kui midagi tema põnevast riigikorraldusest siinkohal eriti esile tuua, siis ehk seda, et religioosne mitmekesisus on kokkulepetena paigas selleni, et president peab olema kristlane, peaminister ja parlamendi spiiker aga moslemid. Ning parlament peab koosnema pooleks kristlastest ja moslemitest.
Varaseimad teated asukatest Liibanoni aladel pärinevad 5000 e.m.a. ning tänapäevalgi ühe Liibanoni olulise vaatamisväärsusena tuntud Byblos on arvatud maailma vanimate pideva asustusega linnade hulka.
Väga pikka ajalugu väga lühidalt siinkohal kokku võtta püüdes: ligi 400 aastat kuulus Liibanon Ottomani impeeriumi koosseisu, pärast seda oli koos Süüriaga sisuliselt Prantsuse koloonia. 1920 kuulutas Prantsusmaa oma Süüria aladel välja Suur- Liibanoni riigi ning peale seda Liibanoni vabariigi 1926, ent Liibanoni täielik iseseisvumine leidis aset 1943. Peale seda on olukord Liibanonis kujunenud tuliseks nagu liiv sealsete kuulsate kuurortite randadel suvekuudel.
Iseseisvumisejärgset perioodi iseloomustab tugev USA kapitali osakaal ja selge suund „läänele“. 1948. aastal sai Liibanon liitlastega kaasatud Araabia – Iisraeli sõtta ning sellest ajast on riigis ka rohkelt palestiina põgenikke. 1975-1990 laastas riiki pikka ja verine kodusõda, millesse sekkusid Süüria, Iraan, Palestiina Vabastusorganisatsioon ja Iisrael. Kodusõja tulemusena säilis riigis piirkonniti nii Süüria kui Iisraeli mõjuvõim kuni aastani 2000, mil Iisrael oma väed riigist välja viis ning aastani 2005, mil toimunud peaminister Rafik Hariri mõrva ja sellele järgnenud nn seedrirevolutsiooni tagajärjel suuniti lahkuma ka Süüria okupatsiooniväed.
2006 elas Liibanon üle 33 päeva kestnud sõjalise konflikti, mis on saanud tuntuks juulisõja nime all. Konflikti vallandasid islami sissirühmituse Hezbollahi (tegu on Iraani ja Süüria poolt sponsoreeritud rühmitusega, eesmärgiga luua fundamentalistlik moslemiriik. Tõlkes “jumala partei”) rünnakud ning suurimaks kannatuseks (nagu ikka sõdade puhul) on tuhandete tsiviilelanike hukkumised ja vigastused.
Täna on Liibanonis taas ärevad ajad. Alates 2007. aasta sügisest on riigile üritatud valida uut presidenti, ent erakondade lepitamatud erimeelsused ei ole siiani lubanud lahenduseni jõuda. Ja pinge kasvab iga päevaga. Ning nii nagu elus ikka – mitte ainult poliitilisel tasandil vaid ka tavaelus, tavakodanike jaoks.
Keeruline olukord on läbi aegade kaasanud erinevate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide huve konfliktide lahendamiseks. ÜRO vanim rahuvalvemissioon UNTSO (United Nations Truce Supervision Organisation) loodi 1948. aastal eesmärgiga jälgida rahukokkulepetest kinnipidamist Lähis-Idas ning hoida ära konfliktide eskaleerumist, samuti aidata teisi piirkonnas paiknevaid ÜRO missioone. Liibanoni silmas pidades on neiks näiteks UNIFILi (United Nations Interim Force in Lebanon) missioon Liibanonis, mille ülesandeks on tagada julgeolek nn „sinisel joonel” (Iisraeli – Liibanoni piir). Kaitseministeeriumi andmetel on UNTSO ühtlasi Eesti kaitseväe jaoks vanim käimasolev operatsioon – läbi aegade suurimaks kujunes Eesti osalus UNIFILi missioonil Liibanonis aastatel 1996–1997, kus rahuvalvekompanii koosseisus osales 135 kaitseväelast. Hetkel UNTSO-s teenimas kaks Eesti sõjalist vaatlejat, kes jälgivad olukorda Lõuna-Liibanonis ja Golani kõrgendikul (allikas: http://operatsioonid.kmin.ee/index.php?page=86&).
Eelnevat vaadates võiks justkui jääda mulje, et Liibanonis peale keerulise ja konfliktse olukorra justkui muud märkimisväärset polegi. See ei ole kindlasti tõsi.
Lihtsalt Follow The Women projekti eesmärgiks on juhtida tähelepanu sõjaliste konfliktide laastavale mõjule ning vajadusele saavutada rahu Lähis-Idas. Et anda võimalus avastada nende riikide rikkalikku kultuurilugu, inimeste külalislahkust, imemaitsvat kööki, nautida ranna- ja suusakuurorte. Ja muidugi eelkõige selleks, et kohalikud elanikud võiksid elada hirmu- ja vägivallavabalt.
Loe lisa:
http://en.wikipedia.org/wiki/Lebanon
http://en.wikipedia.org/wiki/Beirut
Sven Mikseri artikkel „Liibanonist peaaegu akadeemiliselt“ (2006)
http://www.diplomaatia.ee/?archive_mode=article&articleid=183
Ajakirjanik Ghada Khouri artikkel „Naised Liibanonis“
http://www.geocities.com/Wellesley/3321/win13b.htm
Human Rights Watch naisküsimuste uurija Nisha Varia artikkel „Naiste töö“
http://www.hrw.org/english/docs/2008/03/08/lebano18245.htm
Liibanoni naisküsimusi toetava poliitiku-aktivisti Bahia Hariri ettekanne teemal „Naised ja haridus Liibanonis“
http://crm.hct.ac.ae/events/archive/tend/006hariri.html
Lühiartikkel naiste portreteerimisest Liibanoni meedias http://www.antenna.nl/~ywd/Gatherings/Greece/mehdi.txt
