Mida kohalikud relvarahust arvavad?

BBC on teinud küsitluse inimeste hulgas nii Palestiinas kui Iisraelis. Toon siin väikese kokkuvõtte, rohkem infot koos piltidega saate vaadata viidatud BBC leheküljelt (kerige sellel netilehel, kuhu link viib alla poole ja seal näete pearätiga neiut, klõpsake sinna ja siis juba sealt tulevad need lood).

Eyal, õigusabi töötaja, Lääne-Jeruusalemm – ma olen väga häiritud, kuna leian, et me ei saavutanud oma eesmärke. Me oleks pidanud Hamasi olemasolu lõpetama. Ma olen kindel, et nende raketid meie suunas ei lõppe.

Leon, pensionär, Lääne-Jeruusalemm - mul on hea meel. Ma tahan väga saada rahumeelset otsust peale nii pikka vihkamist. Relvarahu on õigustatud, Iisraelile on selleks tohutult survet avaldatud ning praegu me saame näidata, et oleme valmis riskima, et saada rahumeelset kokkulepet.

Erez, jurist, Lääne-Jeruusalemm – ma arvan, et relvarahu tuli liiga vara, kuna me ei ole oma eesmärke seal siiski saavutanud. Hamas pole hävitatud. Nad ei võidelnud vastu, nad näitasid end kui tsiviilisikuid ja nii kui me oleme seal välja tulnud, hakkavad nad meid uuesti ründama.

Raafat, poetöötaja, Ramallah (Palestina OV pealinn Läänekaldal) – ma olen väga rõõmus ja lõpuks meie võitsime, sest nende plaan oli Gaza ning võitlejad hävitada, kuid nad ei suutnud seda. Olen rõõmus. Ei ole nii, et nad hävitavad  rezhiimi, siis nad hävitavad Hamasi. Hamas on osake palestiinlastest. Praegu on hävitatud koole, mošeesid, kodusid. 

Saeda, tudeng, Ida-Jeruusalemm – nad pidid selle lõpetama. Nad tapsid põhjuseta lapsi, tüdrukuid ja poisse. Loomulikult on Iisrael tugevam, kuid see on meie maa ja Hamas peab seda kaitsma.

Imad, poeomanik, Ida-Jeruusalemm – olen rahul, et sõda lõppes. Iisrael läks välja ja neile tundub, et nad on võitnud. Hamas on saanud küll lööke, aga ma ei usu, et nad on võidetud. Nad (Hamas) peavad hakkama nüüd mõtlema, kuidas Gazat üles ehitada.

Sellised siis inimeste mõtted. Kahjuks mitte just eriti lootustandvad mõlemalt poolelt.

Fosforpommid?

Edastan siinkohal meieni Follow The Women võrgustiku kaudu jõudnud teate selle kohta, et Iisrael kasutab Gaza tiheasustuses relvastust, mis kohalikele enim kahju teeks – väidetavalt kasutatavad fosforpommid põletavad kergesti maatasa lähedal asuvad majad ja kahjustavad tõsiselt nahka, kui see pommimaterjaliga kokku puutub. Fosforpommi kasutamist kinnitavad ka muud varasemad teated rahvusvahelistes allikates.

Kurb, kurb ja hirmus on see, et praeguseks 900 hukkunust Gazas on pooled tsiviilisikud.

Kriitikud valisid aasta parimaks Iisraeli filmi “Valss Bashiriga”

Link Postimehest, et USA National Society of Film Critics ehk USA filmikriitikute ühing valis aasta parimaks Iisraeli filmi «Waltz With Bashir». Linateos,  räägib 1982. aasta Liibanoni sõjast, nimetati 2008. aasta parimaks filmiks laupäeval toimunud üritusel, teatab WENN. Samale järeldusele jõudsid ka Eesti Ekspressi filmikriitikud. Tegemist siis nimelt animeeritud dokumentaalfilmiga, mis ka PÖFFil täissaalidele linastus.

Tsiteering Ekspressist:

Juutide tehtud animadokumentaal palestiinlaste massimõrvast Liibanonis 1982. aastal – kõlab hirmutavalt, aga on hoopis ülimalt soe ja inimlik sõjavastane teos. Kui asjad ümberringi lähevad väga koledaks, on inimestel kalduvus kõrvad-silmad sulgeda. Puhas respekt neile, kes tagantjärelegi julgevad silmad avada – nagu “Bashiri” režissöör, kes 19aastaselt Liibanonis sõdis.

Iisareli ja Hamasi vaherahu lõppenud, veresaun alanud

Kristiina on 18. juunil postitanud lingi, et Gazas on Iisraeli ja Hamasi vahel vaherahu. Nooh, nii kauaks seda siis jätkuski, täpselt pooleks aastaks, nagu plaanitud :( Hamas lõpetas detsembri keskel vaherahu, kuna Iisrael ei täida oma lubadusi, samas on nenditud, et ka Hamas ise on vaherahu ajal Iisraeli suunal rakette lasknud. Vastutasuks sulges Iisrael Gaza piiripunktid ning asus hävitama maa-aluseid salakaubatunneleid. Jõulude ajal asus Iisael õhust Gazat pommitama. Surma on saanud juba üle 270 inimese. Peale 1967.a. on see Iisraeli suurim sõjaline opertsiooni palestiinlaste vastu ja tundub, et sellega asi veel ei lõppe, 6500 reservväelast on kutsutud tegevteenistusse.

Eestikeelseid uudiseid saab jägida siit ja BBC ülevaadet siit.

Iisrael ja Hamas sõlmivad vaherahu…

… sellist pealkirja kannab tänane Rahvusringhäälingu uudis, pikemalt kirjutab selle tagamaadest ja võimalikest kaasmõjudest BBC. Vaherahu kestuseks on esialgu 6 kuud. 

Tore on! Uudiseid selle kohta, kuidas Gaza sektor ja Iisrael vaheldumisi üksteist ja muuhulgas üksteise kodusid ja tsiviilisikuid pommitab, jõudis meieni ka rattaretke ajal ja pärast seda. Paraku on see nii tavaline teave, et Eestis see tihti välisuudiste künnist ei ületagi. 

Nüüd siis on aga oodata vaherahu jõustumist homme hommikust alates, mis lähipäevadel peaks omakorda kaasa tooma Gaza sektori piirete lõdvenemise ja sealse humanitaarkatastroofi leevenemise – u aasta kestnud piiramise vältel on ÜRO teatel pooled Gaza sektori inimesed pääsenud puhtale veele ligi igal teisel päeval, u veerand aga vaid igal neljandal päeval (andmed sellest samast BBC uudisest).

Jumala kodulinn Ramallah

Olemegi siis nyyd kolmandat paeva Palestiinas, hetkel oleme joudnud Ramallah nimelisse linna, mida peetakse majandus-, poliitiliseks-, kultuuri- ja hariduspealinnaks, sest oma paris pealinnaks peavad palestiinlased ikka Jeruusalemma. On vaga tahelepanuvaarne, et oleme siin ajal, mil yks osa maailmast tahistab Iisraeli 60.ndat juubeliaastat ja teine osa, sh muidugi kogu siinne, aga hoopis syndmuse teist poolt: Nakba ehk katastroof, millega palestiinlased kaotasid suure osa maast, mida nad on pidanud oma kodumaaks, kaotasid oma kodud, pereliikmed….

Pikast jutust paremini (raakimata internetist, millele juurdepaas on meil hetkel vaga limiteeritud!) kirjeldavad siinset eluolu pildid.

ps. Kahel viimasel paeval oleme soitnud +46 kraadises kuumuses.

Surnumere Jordaania-poolne rannik pyhapaeva hommikul

Pidulik vastuvott Aqbat Jaber pogenikelaagris

Kaesolev nadal on Nakba nadal – Palestiina leinab ja Iisrael pidutseb seoses 60 a moodumisega Palestiina alade hoivamisest.

Yasser Arafati memoriaal Ramallah linnas. Palestiinlased ootavad Jeruusalemma naasmist, et siis austatud juht tema soovi kohaselt sinna matta

Maatasa linn ja Karjuv mägi

Paljud siinsed jutud ja elamused ei ole just meeliűlendavate killast.

Tänane distants oli 30 km, sedakorda täpselt ja mõnusalt – maapind oli suhteliselt tasane ning ka kõva vastutuul ei takistanud sõidu ajal meeldivate ja põnevate vestluste tekkimist. Distants lõppes Qunaitra linnas Iisraeli piiri lähedal; või no mis linn see enam. Tegu on suurel maa-alal laiutavate kivihunnikutega, millest mõnede puhul on aimata ka endise maja suurust ja kuju. Mošee ja kirik on siiski peaaegu tervenisti püsti…

Qunaitra lugu on lühidalt järgmine: 1967, Kuuepäevase sõja tulemusena vallutas Iisrael selle linna. 1973 võitis Süüria selle tagasi. Iisraeli ja Süüria vaheline kokkulepe nägi ette Qunaitra taasasustamise – see pidi olema Süüria rahumeelse tahte märgiks, mille tulemusena omakorda Iisrael veelgi pidi taganema. Endiste elanike naastes oli aga selge, et õiget elupaika sellest linnast enam ei ole. Ilmselt mälestusmärgi mõttes on Qunaitrat niiviisi maatasa pommitatuna hoitud siiani. Soovitan lähemalt lugeda!

Tänase šokiturismi teine väga liigutav jagu kujutas endast Iisraeli ja Süüria piiril asuva Karjuva mäe (Shouting Hill) külastust. 1967. a sõja tulemusena jäi osa seniseid Süüria alasid Iisraeli kätte; samuti jäi neile aladele elama palju süürialasi. Neist paljude pereliikmed on teisel pool, Süürias… Omavahel suhtlemas käivad nad vastastikuste küngaste pealt üksteisele sõnumeid hüüdes, kõlarid seejuures siiski abiks. Oma suure seltskonna poolsed sõnumid edastasime meiegi.

Rääkimata sellest, et sealkandis enam põõsa taha minna ei soovitatud, pidada mineeritud olema. Me siis igaks juhuks ei läinud.

Homne päev veel Süürias, õhtuks Jordaaniasse.