ütlesime, kui olime kenad Hawaii Expressist saadud kiivrid pähe sättinud ja bussiga rattasõidu stardipaika liikuma hakanud. See on sümboolne kahe põhjusel. Esiteks tuleb tõesti kohalikku liiklust vaadates igatsus kõikvõimalike turvavahendite järele – teed on kitsad ja käänulised (eriti mägedes), bussijuhid hulljulged ja hooplejad. Teiseks on ilmnenud, et suure osa kogu rattaretkest võtab enda alla bussisõit. Kuna tegemist ei ole klassikalise rattamatkaga, siis senimaani tunduvad korraldused olevat nii, et ühes riigis viibides ööbitakse ühes ja samas hotellis ning hommikul viiakse retkelised bussiga marsruudi alguspunkti, kus ootavad rattad.
Kuna ajapuudusel pole siin kajastatud 4.mai, meie esimese rattasõidupäeva, sündmusi, siis lubatagu siinkohal see viga parandada.
Baakleeni, meie retke alguspunkti, jõudes ootas meid ees kena meesansambel, kes ennastsalgava trummipõrina ja kütkestava tantsu saatel juhatasid meid hommikusöögi (sel päeval juba teine) ja kõnepuldi juurde. Kohaliku omavalitsuse tervitussõnad ja rattaretke ohutusjuhised kuulatud, sättisime kõik 250-kesi minema.
Kuna Baakleen asub Liibanoni mäel, siis esimese päeva rattaretk ei olnud füüsilises mõttes liiga raske – suur osa teest oli allamäge. Aga nii mõnigi langus võttis ikka kõhedaks, eriti tasase maaga harjunud inimestel või neil, kel eriti kogemusi rattaga pole olnud. Viimaseid on siin päris palju. Näiteks saime teada, et üks Jordaania neiu oli õppinud rattaga sõitma selle aasta veebruaris käies kuni rattaretke alguseni igal laupäeval 10-15km-seid ringe tegemas.
Erinevalt tavanägemusest ei ole siinne rattaretk väga individuaalne tegevus. Oleme hakanud nimetama seda “social cycling” (sotsiaalne sõitmine), sest esiteks, alati leiad sa tee pealt mõne kaaslase, kes sõidab sinuga samas tempos ja kellega on huvitav kõnelda kas oma riikidest või Lähis-Ida olukorrast või oma tööst või hobidest. Teiseks, sul on alati vaja vaadata, kas kõik sinu lähedalsõitjad saavad hakkama. Sest nagu öeldud, kõik ei ole siin suurte kogemustega sõitjad ja see toob omakorda kaasa ootamatuid peatusi mäkketõusul, ettenägematuid vingerdamisi ühest tee servast teise, möödasõite ilma et ise vaadataks tagasi, ega keegi neist mööda ei sõida jne. Nii et kogenumad ja uljamad sõitjad peavad oma harjunud stiili tagasi tõmbama ja algajad peavad olema mõistlikumad kui muidu. Lisaks sellele saab alati abiks olla sellega, et jagada, mis käikudega keegi parajasti sõidab, kas kiivrid on korralikult peas ning ega ratas sõitja jaoks liiga suur ei ole.
Marsruut läbib toredaid väikseid külasid, mis tähendab, et tekitame oma aktsiooniga elanikes mõnusat elevust. Paljud, nii mehed, naised kui lapsed (kõige enam on tänavapildis siiski mehi), on tulnud tee äärde lehvitama ja kaasa elama. Me lehvitaks ise palju enam vastu, kui kogu aeg ei peaks kätt piduril hoidma.
Lõpetuseks mõned fragmendid, mis esimese päeva 40 km-t läbides vestlustest meelde jäid:
- Jordaaniast on tüdruk, kelle nimi on tõlkes revolutsioon
- Jordaanias oli huvilisi FTW vastu rohkem, kuid isa ja vend ei lubanud osaleda. See ei ole osa aktsepteeritud kultuurist. Samuti tekitab hirmu ilmselt reisimine, sest osad jordaanlased ühinevad meiega vaid Jordaania-osas.
- Araabiamaade keskmine vanus on 19.
- Korraldatud abielude poolt või vastu? Naistega käiakse kohtamas, aga eelistatakse korraldatud abielusid, sest ei tea, mitme mehega ta enne on kohtamas käinud.
- Üks palestiinlane oli esimest korda välismaal; tal on Palestiina pass ja nii eriti ei lasta välismaale. Üks põhjus, miks ei lasta välismaale, on hirm, et äkki jäävad sinna laagritesse.
- Jordaanias saavad nad valida, kas Jordaania või Palestiina pass. Ja selleks, et palestiinlased saaksid FTW-l osaleda, oli vaja eriluba.
- Pärsia riikide naisI Euroopa ülikoolidese nende pered ei luba, aga Jordaaniasse ülkooli on OK.
- Palestiina koolides õpitakse Jordaanias välja antud õpikute järgi.
Posted by kivinukk 
Posted by Kaja 
Posted by Kristiina 