Panen siia kokkuvõtte laste olukorrast, mille olen saanud abiorganisatsioon Save the Children kodulehekülgedelt.
Sõda algas 27. detsembril ning juba 28. detsembriks oli surma saanud 21 last. Sõda toimub ühes maailma kõige tihedama inimasustusega piirkonnas, kus on igaks teiseks elanikuks on laps. UNICEFI andmetel on Gaza maakitsuses 320 000 last, kes on alla 5-aasta vanad, sh 40 000 alla 6-kuust imikut. Juba enne sõja algust kannatasid 50 000 Gaza last alatoitluse alla. Rohkem kui 2/3 kõigist lastest kannatab vitamiin A vaeguse all ning peaaegu pooltel alla 2-aastastel lastel on aneemia. Puudulik ligipääs toidule, puhtale veele ja meditsiinilistele vahenditele tõstab riske laste elule ja tervisele veelgi. Puhta vee puudus ohustab eriti imikuid, kes pole enam rinnapiimatoidul, kuna imikute toidusegusid ja piima ei ole piirkonnas enam saada. Laste vaktsineerimised on peatatud, mis tähendab suurt tõenäosust hepatiidi, leetrite ning lastehalvatuse levikuks. Kõik Gaza koolid on suletud ning 16 kooli on hävitatud. Tänaseks on surma saanud üle 1050 inimese, nendest kolmandik lapsed, lisaks on vähemalt 5000 haavatut. Siin võib näha videot kohaliku arstiga, kes ütlebki, et enamik haiglasviibijaid on alla 14-aastased lapsed 
15-aastase tüdruku, Neda El-Tibi lugu
Oli laupäev ning me tulime just 3 sõbraga koolist, kus meil oli olnud araabia keele eksam. Kell oli pool kaksteist päeval ning järsku me kuulsime pommitamist. Me tahtsime põgeneda, aga ei teadnud kuhu. Terve tänav jooksis, me ei teadnud kuidas ennast päästa. Mul võttis umbes pool tundi aega, et koju jõuda. Ma kartsin väga oma pere pärast, mõtlesin, et kas mu pereliikmetega on kõik korras. Ma ei oska isegi väljendada, mis tunded mind valdavad, viimased viis päeva on olnud õudus. Ma kardan. Ma ei tea, kas kool jätkub või meie eksamisessioon. Kui ma saan vanemaks, tahan sada arstiks ja aidata inimesi. Ma tahan elada rahus, nagu teised inimesed maailmas.
Saleemi lugu
Ka tema tegi koolis eksameid, nagu Neda, kui rünnakud algasid. Kooli lähedal toimus kõva plahvatus. Me olime teisel korrusel ja heitsime kõik põrandale. Ma ei julgenud ise alla esimesele korrusele minna, siis tulid õpetajad meile sinna järgi ja viisid meid esimesele korrusele. Tavaliselt tuleb mulle kooli vastu ema või saadab ta mulle järgi takso. Ühtegi taksot ma ei leidnud, inimesed jooksid paanikas mööda tänavaid. Istusin kooli juures ja ootasin. Mingil ajal tuli ema mulle järg ja me hakkasime jala kodu poole minema, ca 2,5 kilomeetrit oli minna. Kogu selle aja kuulsin ma plahvatusi nii paremal kui vasemal ja ma kartsin väga. Ema küsis mult, kuidas mu eksam läks, kuid ma ei suutnud meenutada. Vaatasin ainult suitsu ja leeke, mis majarusudest tõusid. Ma ootasin väga oma eksameid, sest need olid mu esimesed. Kuid nüüd ma vihkan neid. Ma ei saa aru, mis ja miks toimub, mul on kogu aeg külm. Ema ja isa hoiavad aknaid kodus lahti, et kui pomm plahvatab, siis klaasikillud meid ei tabaks. Nad ütlevad, et akende lahti hoidmine on meie endi heaolu pärast. Mul on külm ja ma aevastan kogu aeg. Elektrit ei ole olnud päevi, piimatooteid pole enam kodus süüa. Mingit muud toitu meil veel veidi on, juurvilju. Aga turult enam puuvilju ei saa. Minu sõnum kõigile, kes kuulavad on – ütelge mulle miks ja mille pärast?
12-aastase Mohammedi lugu räägib ta ise.
Posted by Kaja 
Posted by kivinukk 