Eessõna:
Saksamaal on valdav ja väga populaarne üks kultuurinähtus, millest me Eestis harva kuuleme. Mis seal salata, kirjandusfestivale ju toimub tegelikult Eestis ka, kuid kui palju me vastavatele uudisnuppudele tähelepanu pöörame? Saksamaal tuleb niinimetatud ettelugemisi – die Lesungen – tihti ette ja täissaalidele; varutakse klaasike veini, seatakse end mõnusalt väikses blackbox-teatrisaalis sisse, kuulatakse näitleja ja ka autori enda poolt ette loetud katkendeid ja tutvutakse loo ning autori taustaga. Kõik väga hariv ja huvitav, isikliku kontakti soojusest rääkimata.
Kölnis on neil päevil suisa ettelugemiste festival toimumas. See on üks sellises mastaabis üritusi, mis pani mind tänama õnne selle eest, et mu saksa keele oskus ei ole veel väga sorav – nii on valik kõikvõimalike lugemiste ja kohtumiste seast mõistlikul määral piiratud nende üritustega, kus muuhulgas inglise keelt kasutatakse, seega olen mugavalt kaitstud muidu vähemalt Pöffi mõõtudes valiku ja segaduse eest.
Ühest sellisest, täna aset leidnud ettelugemisest kirjutada tahangi.
Rawi Hage on Beirutis üles kasvanud kirjanik ja fotograaf, kes oma täiskasvanuelu on elanud aga pigem New Yorgis ja Montrealis. Ettelugemine käsitles tema esikromaani “De Niro mäng” (De Niro’s Game, saksa keeles aga välja antud hoopis nimetuse “Kümme tuhat pommi langeb taevast” all).
Tunnistan, raamatut ma lugenud ei ole – ehkki kavatsen – toetun praegu täielikult täna kuuldule ja internetist leitavale. Kõige teada saadu põhjal olen üsna veendunud, et tegu on põneva lugemisega kõikide jaoks, kel huvi Lähis-Ida teemade, eriti aga Liibanoni vastu.
Hage kirjutab kahe noore mehe – kahe sõbra – elust Liibanoni kodusõja ajal. Ta teeb seda haaravalt, aegajalt väga irooniliselt, aegajalt poeetiliselt, olles mõjutatud kooliaegsest kohustuslikust luule-haridusest. Ja aegajalt ikka dramaatiliselt ka. Raamatu läbivaks jooneks on need kümme tuhat pommi, mis muudkui taevast alla sajavad.
Lisaks sõjale kirjeldab aga Hage peategelaste sõprust, kasvamist, armumist ennastunustavaid seiklusi, bensiini sissehingamist jm vähem ja rohkem tolle aja taustaga sobivaid hullumeelseid katsetusi. Ta kirjeldab sõjaeelseid ja -aegseid arenguid ühiskonnas, erinevaid ühiskonnakihte ja nende veidrusi ning seda, kuidas rikkam ühiskonna osa sõja eest pageb, jättes sõdima vaesema poole, kellel ei jää muud üle kui ühineda võitlusega ja tugevama õigust püüda.
“Sõda on bandiitidele” on Hage tsitaat tänaselt ettelugemiselt, vastuseks moderaatori uitmõttele, kes sõjast võidavad. “Kõik süüdistavad USA-d,” ütles Hage täna veel, moderaatori küsimuse peale USA-ga seotud meeleolude ja rolli kohta Liibanoni kodusõjas. “Need, kes Ameerikat ei poolda, süüdistavad teda sekkumises; kes pooldavad, aga liiga väheses sekkumises.”
Posted by Kristiina 
Posted by Kaja 
Posted by Kaja 
