Kaja tuli eelmisel päeval koordinaatorite koosolekult sõnumiga, et homme on oodata üsna tasast pinnast ja umbes 50km-st retke. Kõlas paljulubavalt. Esimestel kilomeetritel aga tervitas meid mitte eriti sõbralik vastutuul. Ja tasane pinnas tähendab pinnast Liibanoni moodi. Juba kümnenda kilomeetri peal kõlas nii mõnegi sügav ohe, kui järjekordne tõus paistma hakkas. Raskematel tõusudel ei taha isegi eriti kellegagi rääkida, vaid kõik on tõsiselt keskendunud enda ees kerkivatele mäehakatistele. Mis teeb kogu sõidu veelgi raskemaks.
Esimene ametlik peatus toimus kohalikus veiniistanduses Chateau Kefraya, kus pakuti kohalikku mett ja pähkleid ning loomulikult veini. Meid võeti aplausi ja kaameratega vastu ning nii tundus, et pole hullu, sõidame veidi veel. Muide, veini juua sellises palavuses ja füüsilise koormusega ei ole hea mõte. Aga onu nii kenasti pakkus ja tõesti oli hea roosa vein. Kui ma ühe klaasikese olin lõpetanud, vaatas ta kavala näoga otsa ja ütles, et neil on teine roosa vein veel. Mina vastu, et tõesti ma enam ei või jne. Mis lõppes sellega, et onu valas teist sorti ikka ka, ise öeldes “one for you, one for the bike” (üks sulle, üks su rattale). Mille peale lähedal seisnud ameeriklane märkis mokaotsast, et “rattal on ju kaks ratast”. Hea huumor on mulle alati meeldinud.
Kõik järgnev oli aga naljast kaugel. Järgmisesse vahepeatusesse jõudnud, olime läbinud väidetavalt 45km. Kohalikud jagasid lilli, juua ja küpsiseid. Aga uskuge mind, paljude retkeliste ilme oli valulik! Siis oli 12km jäänud. Kõige raskemaks osutus retke juures viimane peatus – nimelt tundus nii mõnegi kannatus juba nii suur olevat, et paljud arvasid, et viiimane peatus on ühtlasi ka retke lõpp. Suur oli meie imestus, kui WC-st tagasi tulles leidsime, et enamik rattureid on taas oma sõiduriista võtnud ja minema putkanud. Selgus, et 5-6km on veel jäänud! Ja veel millised kilomeetrid! See osutus paljude jaoks tõsiseks pähkliks. Selle viie kilomeetri sees ei olnud ühtki langust, puha tõusud ja üks pikema tasase tee sõit. Rääkimata puhtvaimsest barjärist, et kui sa oled retke enda jaoks juba selleks päevaks lõpetanud, on sul veel suurem väljakutse ees end kokku võtta ja lõpuni sõita. Mitte vähem segavad ei olnud mingid tüübid autodega, kes hüüdsid poole maa peal, et “5 minutit veel”, mis oli loogiliselt võttes lausvale (sellest hetkest tuli veel oma 20 minutit kõige kergema käiguga järelejätmatult sõtkuda). Üks neiu oli tõesti viimase vindi peal ja ütles läbi hammaste pigistades, et ta läheb rattaga edasi ainult siis, kui on tõesti viis minutit jäänud! Ma loodan, et ta sai ikkagi lõpuks bussi peale.
Retke üldine korraldus on siinkohal jäänud tõepoolest kirjeldamata. Nimelt liigume lisaks ratastele väga palju bussidega. Ilmselt on marsruudi koostamisel silmas peetud, et külastatavad paigad oleksid mingi tähendusega kas kohaliku elu arengus või siis turistidele huvitavad. Seetõttu on vähemalt Liibanoni reisipäevad alanud kõik väikse kultuurilise etteaste ning kohtumisega kohalike elanikega. Rattasõit ise on hoolikalt turvatud: nii rattarongi alguses kui lõpus on politseipatrull, kõikvõimalikud kõrvalteed ja sageli ka suure tee liiklus on suletud. Pidevalt sõidavad rongi kõrval tehniline tugi, kes jälgib rataste korrashoidu, ning politsei, kes suunab liiklust ja kutsub vastutulevaid autosid hoogu maha võtma. Kui retkelisel tekib tehnilisi probleeme, siis peab ta seisma jääma – see on ainuke lubatud põhjus, miks seistakse vahepeatuste vahepeal. Seisva ratta juurde saadetakse tehnilise taibuga poisid, kes ratta üle vaatavad. Kui tegemist koheselt kõrvaldatava veaga, saab sõitja koheselt oma rännakut jätkata. Kui aga tegemist põhjalikuma puudusega, tuleb retkelisel oodata rongi lõppu. Seal sõidavad rataste transpordiks mõeldud kaubikud ja bussid, kuhu väsinud ja katkiste rataste omanikud paigutatakse. Lisaks saadavad rongi veeel mõned autod, kes jälgivad raja korrashoidu, pööravad tähelepanu aukudele, näitavad suurte laskumiste juures silti “slowdown” ja pakuvad vett.
Tol päeval lõpetasime 1250m kõrgusel Rashayas. Seal ootas meid tühi ja meie jaoks tundmatu maja ning oma mitukümmend meest. Kuna kogu programm oli palju pikemalt läinud, siis olid ilmselt kohalike presentatsioonid ära jäänud. Asja iroonia seisnes aga selles, et mäel ootasid meid bussid, mis meid mööda sedasama kolgata teed (vabandust, ei tunne veel nii palju kohalikku kultuuri-religiooni, et piinarikkust teistmoodi väljendada) alla sööma viis.
Selle päeva kirjeldamist ei saa aga lõpetada enne, kui oleme kirja pannud ka hommikuse väga iseloomuliku seiga. Kui olime Keb Eliase kooli ehk siis retke stardipaika kohale jõudnud, oli Eesti tiimil hädavajalik minna WC-sse (me oleme selle poolest kuulsad!). Kristiina uuris kellegi kohaliku daami käest, kus WC võiks olla, mille peale naine lahkelt kaasa kutsus. Mõni aeg käinud, saime aru, et ta viib meid enda juurde koju. Sinna kogunes koridori pealt veel hulganisti uudishimulikke, kes meid soojalt tervitasid. Kas ma juba ütlesin, et meil oli starti üsna kiire? Kas sellest saite juba ise aru, et inglise ega prantsuse keelt keegi ei rääkinud? Mingil hetkel ütles Kaja, et talle tundub, et teda tahetakse lapsendada, sest kohalik naine oli end nii meeldivalt ta ümber klammerdanud. Selleks ajaks, kui me end WC-järjekorras (muide, ei olnud väga sanitaarne koht) püüdsime väljendada ja Eesti märke jagasime, olid nad juba kohvi hakkama pannud. Lahkusime kümmekond minutit hiljem, et tulistvalu kohaliku kooli õpilastega juttu rääkida ja aru saada, et siinses kultuuris kõik asjad viibivad.