“Sõda on bandiitidele”

March 16, 2009

Eessõna:

Saksamaal on valdav ja väga populaarne üks kultuurinähtus, millest me Eestis harva kuuleme. Mis seal salata, kirjandusfestivale ju toimub tegelikult Eestis ka, kuid kui palju me vastavatele uudisnuppudele tähelepanu pöörame? Saksamaal tuleb niinimetatud ettelugemisi  – die Lesungen – tihti ette ja täissaalidele;  varutakse klaasike veini, seatakse end mõnusalt väikses blackbox-teatrisaalis sisse, kuulatakse näitleja ja ka autori enda poolt ette loetud katkendeid ja tutvutakse loo ning autori taustaga. Kõik väga hariv ja huvitav, isikliku kontakti soojusest rääkimata.

Kölnis on neil päevil suisa ettelugemiste festival toimumas. See on üks sellises mastaabis üritusi, mis pani mind tänama õnne selle eest, et mu saksa keele oskus ei ole veel väga sorav – nii on valik kõikvõimalike lugemiste ja kohtumiste seast mõistlikul määral piiratud nende üritustega, kus muuhulgas inglise keelt kasutatakse, seega olen mugavalt kaitstud muidu vähemalt Pöffi mõõtudes valiku ja segaduse eest.

Ühest sellisest, täna aset leidnud ettelugemisest kirjutada tahangi.

Rawi Hage on Beirutis üles kasvanud kirjanik ja fotograaf, kes oma täiskasvanuelu on elanud aga pigem New Yorgis ja Montrealis. Ettelugemine käsitles tema esikromaani “De Niro mäng” (De Niro’s Game, saksa keeles aga välja antud hoopis nimetuse “Kümme tuhat pommi langeb taevast” all).

Tunnistan, raamatut ma lugenud ei ole – ehkki kavatsen – toetun praegu täielikult täna kuuldule ja internetist leitavale.  Kõige teada saadu põhjal olen üsna veendunud, et tegu on põneva lugemisega kõikide jaoks, kel huvi Lähis-Ida teemade, eriti aga Liibanoni vastu.

Hage kirjutab kahe noore mehe – kahe sõbra – elust Liibanoni kodusõja ajal. Ta teeb seda haaravalt, aegajalt väga irooniliselt, aegajalt poeetiliselt, olles mõjutatud kooliaegsest kohustuslikust luule-haridusest. Ja aegajalt ikka dramaatiliselt ka. Raamatu läbivaks jooneks on need  kümme tuhat pommi, mis muudkui taevast alla sajavad.

Lisaks sõjale kirjeldab aga Hage peategelaste sõprust, kasvamist, armumist  ennastunustavaid seiklusi, bensiini sissehingamist jm vähem ja rohkem tolle aja taustaga sobivaid hullumeelseid katsetusi. Ta kirjeldab sõjaeelseid ja -aegseid arenguid ühiskonnas, erinevaid ühiskonnakihte ja nende veidrusi ning seda, kuidas rikkam ühiskonna osa sõja eest pageb, jättes sõdima vaesema poole, kellel ei jää muud üle kui ühineda võitlusega ja tugevama õigust püüda.

“Sõda on bandiitidele” on Hage tsitaat tänaselt ettelugemiselt, vastuseks moderaatori uitmõttele, kes sõjast võidavad. “Kõik süüdistavad USA-d,” ütles Hage täna veel, moderaatori küsimuse peale USA-ga seotud meeleolude ja rolli kohta Liibanoni kodusõjas. “Need, kes Ameerikat ei poolda, süüdistavad teda sekkumises; kes pooldavad, aga liiga väheses sekkumises.”


Kriitikud valisid aasta parimaks Iisraeli filmi “Valss Bashiriga”

January 4, 2009
Link Postimehest, et USA National Society of Film Critics ehk USA filmikriitikute ühing valis aasta parimaks Iisraeli filmi «Waltz With Bashir». Linateos,  räägib 1982. aasta Liibanoni sõjast, nimetati 2008. aasta parimaks filmiks laupäeval toimunud üritusel, teatab WENN. Samale järeldusele jõudsid ka Eesti Ekspressi filmikriitikud. Tegemist siis nimelt animeeritud dokumentaalfilmiga, mis ka PÖFFil täissaalidele linastus.
Tsiteering Ekspressist:
Juutide tehtud animadokumentaal palestiinlaste massimõrvast Liibanonis 1982. aastal – kõlab hirmutavalt, aga on hoopis ülimalt soe ja inimlik sõjavastane teos. Kui asjad ümberringi lähevad väga koledaks, on inimestel kalduvus kõrvad-silmad sulgeda. Puhas respekt neile, kes tagantjärelegi julgevad silmad avada – nagu “Bashiri” režissöör, kes 19aastaselt Liibanonis sõdis.

Midagi toredat Liibanonist

November 21, 2008

Sattusin sellel nädalal kuulama Vikerraadiost Carol Drinkwateri Oliiviteekonna järjejuttu, mille tegevus toimub Liibanonis. Tore oli kuulata ja mõnedes kohtades äratundmiseni jõuda. Siin link sellele järjejutule.


Liibanon on praegu kuum…

July 14, 2008

… mitmes mõttes.

Nii sooja ja ühtlasi iroonilist huumorit kui neis eile õhtul näidatud Liibanoni filmides pole ammu kohanud, iroonia tabamisel abiks ka kohaliku poolt antud, kodusõja (1975–1990) tausta ja filmi detailide tähendust avavad kommentaarid.  Lisaks on neil filmidel muidugi ammendamatu väärtus Lähis-Ida ajaloolistele faktidele inimliku dimensooni andmisel - 5+ Elektrikapi kinole.

Erinevate Liibanonis ja selle ümbruses tegutsevate huvigruppide tulemusena alanud ja kestma jäänud kodusõjast saab Wikipedia vahendusel hea pildi. Nagu tähendas filme kommenteerinud Hanna Geara – Civil War ei ole sellele sõjale sugugi kohane nimetus, pigem iseloomustas seda barbaarsus…

Liibanoni teemat ja pigem viimase aja konflikte avab aga ka täna õhtul ETV-st näidatav dokumentaal Liibanon – Lähis-Ida pingete kõverpeegel. 22.50, niisiis!


Liibanoni filmid! Sel pühapäeval!

July 10, 2008

(Seni) Maailma kõige toredam Tallinna kogukondlik ühendus – Uue maailma selts – näitab sel pühapäeval filme Liibanonist. Täpsem teade siinkohal:

Juba sel pühapäeval, 13. juuli 2008 kl 21.00, jätkuvad Elektrikapi kinoõhtud! Asukoht Väike-Ameerika 28 hoov.

Näitamisel seekord Liibanoni filmid. Jutustab Liibanonist pärit, Tallinnas elav-töötav visuaalkunstnik Hanna Geara.

Filmiprogrammis:
rez: Hany Tamba
After Shave – 2004 – 27mn
Mabrouk Again – 1998 – 18mn
http://www.imdb.com/title/tt0446892/

rez: Ziad Doueiri
West Beyrouth – 1998 – 105mn
http://www.imdb.com/title/tt0157183/

Hanna Gearast leiab lisainfot: www.zone.ee/gearah

Kindlasti võtke kaasa oma tool-istekoht (penod-madratsid sobivad ka) ja teekruus!!


Süüria on vastuolude maa

May 10, 2008

Eilne hommik algas segaste ja ebamugavate tunnetega. Alles mõned päevad tagasi väisatud Beirutis on rahutused, Hezbollah ja valitsuse pooldajate vahelistes kokkupõrgetes on hukkunud praeguseks vähemalt viisteist inimest (etv24 ja cnn uudised). Uudisele lisainfoks veel kohalikelt, et konflikt on eelkõige sunniitide ja shi-iitide vahel ning selle lahenemist oodatakse hiljemalt esmaspäevaks. Lennujaam on blokeeritud ja Liibanoni maapiirid kinni – hommikul avati need mingiks ajaks, kuid pärastlõunal suleti taas.

Päikeseline rahumeelsus, mida seal tänavatel tajusime, oli väga petlik. Mõningaid märke ju lähenevatest rahutustest oli ka – need tankid ja sõdurid ja kottide kontrollid strateegiliselt tähtsamate asutuste ja tänavate juures; see turvakonvoi, mis meie busside liiklemist saatis; kohalike vihjed, et Liibanoni suutmatus presidenti valida ei ole ilmselt peatselt saabuvate rahutuste põhjuseks, vaid valitseva olukorra sümptomiks… Ja meid vastu võtnud Rahupartei (!) juhi kõnes väljendatud veendumus, et varsti tuleb uus sõda. Uudised Beiruti tänavatel toimuvast tulid meiesugustele rahu enesestmõistetavalt võtvatele “blondiinidele” siiski shokina.

Seejuures mõjus täna hommikul hingamist takistavana mõte sellele, kuidas meid Süürias (avaliku saladusena Hezbollah’d toetaval maal) vastu võeti. Valitsuse kaitse ja esileedi patronaazhi all; suurte, sõna “rahu” sisaldavate siltidega (valdavaim sõnum: welcome to Syria, the land of love and peace); tänavale ja linnaväljakutele meid ootama ja tervitama aetud inim-masside abil. Eredalt on meeles ühelt tänavanurgalt sadulas ja ülesmäge mööda rassides vilksamisi nähtud pilt – kõrvuti üks eakam mees ja väike poiss, mõlemal peos valge rahutuvi, valmis vabana lendu laskmiseks…

Tõsi, kohalikega rääkides (selleks oli keskeltläbi aega tervelt 10 minutit) ilmnes, et need massid olid sinna ootama ja valmistuma aetud juba mitu tundi enne meie saabumist.

Need rahusõnumid ja kogu see avalik tähelepanu meie rahuretkele meedia ja kohalike näol tundub praegu väga küüniline: rahusõnumit kandvat rattaretke toetatakse kärarikkalt; samal ajal on naaberriigis aset leidmas rahutused organisatsiooni osalusel ja algatusel, keda Süüria suure tõenäosusega toetab. Süüria inimestele nendes väikestes maakohtades on meie kohalkäimine siiski oluline ja Süüriat sellisest rattaretkest välja jätta ei saa. Sellist suurüritust ilma valitsuse toetuseta seal samuti läbi viia ei saa. Valitsuse toetusega kaasneb aga oht olla näidatud nende huvidega kooskõlas olevas valguses.

Palju suuri ja keerulisi küsimusi ühesõnaga, mis on tuliseks arutluseks meil omavahel, laiemalt selleaastases osalejateringis ja FTW rahvusvahelistel korraldajatel. Ja selge on, et neile küsimustele ei ole üheseid ja lihtsaid vastuseid…

Täna oleme veel Jordaanias, kuid ööbime beduiini telgis Surnumere ääres, seega oleme netitud. Ka Palestiinas, kuhu seejärel suundume, me blogi täiendada ilmselt ei saa – Iisraeli piirikontroll ei lubavat arvuteid üle viia. Seega järgmine postitus tuleb tõenäoliselt Damaskusest, mitte enne kui 15.05. Kodustele seniks muidugi palavaid tervitusi! Ja et meiega on ju kõik hästi.

 


üks pilt räägib enam kui tuhat sõna

May 7, 2008

Elina ütleb küll, et peaksime pildid kenasti ära sorteerima ja lisama vastava teemaga postituste juurde või muidu selgitusi kirjutama, aga ausalt: kell on pool kolm öösel ja homme on äratus kell 7. Ees ootab terve päev programmi,sh ligi 50 km rattasõitu ja hilisõhtuks oleme juba Jordaanias. In Salah nagu siinkandis öeldakse ehk kui Jumal annab.

Head ööd!


5.mai – Hoidsime Eesti lippe kõrgel

May 7, 2008

Kaja tuli eelmisel päeval koordinaatorite koosolekult sõnumiga, et homme on oodata üsna tasast pinnast ja umbes 50km-st retke. Kõlas paljulubavalt. Esimestel kilomeetritel aga tervitas meid mitte eriti sõbralik vastutuul. Ja tasane pinnas tähendab pinnast Liibanoni moodi. Juba kümnenda kilomeetri peal kõlas nii mõnegi sügav ohe, kui järjekordne tõus paistma hakkas. Raskematel tõusudel ei taha isegi eriti kellegagi rääkida, vaid kõik on tõsiselt keskendunud enda ees kerkivatele mäehakatistele. Mis teeb kogu sõidu veelgi raskemaks.

Esimene ametlik peatus toimus kohalikus veiniistanduses Chateau Kefraya, kus pakuti kohalikku mett ja pähkleid ning loomulikult veini. Meid võeti aplausi ja kaameratega vastu ning nii tundus, et pole hullu, sõidame veidi veel. Muide, veini juua sellises palavuses ja füüsilise koormusega ei ole hea mõte. Aga onu nii kenasti pakkus ja tõesti oli hea roosa vein. Kui ma ühe klaasikese olin lõpetanud, vaatas ta kavala näoga otsa ja ütles, et neil on teine roosa vein veel. Mina vastu, et tõesti ma enam ei või jne. Mis lõppes sellega, et onu valas teist sorti ikka ka, ise öeldes “one for you, one for the bike” (üks sulle, üks su rattale). Mille peale lähedal seisnud ameeriklane märkis mokaotsast, et “rattal on ju kaks ratast”. Hea huumor on mulle alati meeldinud.

Kõik järgnev oli aga naljast kaugel. Järgmisesse vahepeatusesse jõudnud, olime läbinud väidetavalt 45km. Kohalikud jagasid lilli, juua ja küpsiseid. Aga uskuge mind, paljude retkeliste ilme oli valulik! Siis oli 12km jäänud. Kõige raskemaks osutus retke juures viimane peatus – nimelt tundus nii mõnegi kannatus juba nii suur olevat, et paljud arvasid, et viiimane peatus on ühtlasi ka retke lõpp. Suur oli meie imestus, kui WC-st tagasi tulles leidsime, et enamik rattureid on taas oma sõiduriista võtnud ja minema putkanud. Selgus, et 5-6km on veel jäänud! Ja veel millised kilomeetrid! See osutus paljude jaoks tõsiseks pähkliks. Selle viie kilomeetri sees ei olnud ühtki langust, puha tõusud ja üks pikema tasase tee sõit. Rääkimata puhtvaimsest barjärist, et kui sa oled retke enda jaoks juba selleks päevaks lõpetanud, on sul veel suurem väljakutse ees end kokku võtta ja lõpuni sõita. Mitte vähem segavad ei olnud mingid tüübid autodega, kes hüüdsid poole maa peal, et “5 minutit veel”, mis oli loogiliselt võttes lausvale (sellest hetkest tuli veel oma 20 minutit kõige kergema käiguga järelejätmatult sõtkuda). Üks neiu oli tõesti viimase vindi peal ja ütles läbi hammaste pigistades, et ta läheb rattaga edasi ainult siis, kui on tõesti viis minutit jäänud! Ma loodan, et ta sai ikkagi lõpuks bussi peale.

Retke üldine korraldus on siinkohal jäänud tõepoolest kirjeldamata. Nimelt liigume lisaks ratastele väga palju bussidega. Ilmselt on marsruudi koostamisel silmas peetud, et külastatavad paigad oleksid mingi tähendusega kas kohaliku elu arengus või siis turistidele huvitavad. Seetõttu on vähemalt Liibanoni reisipäevad alanud kõik väikse kultuurilise etteaste ning kohtumisega kohalike elanikega. Rattasõit ise on hoolikalt turvatud: nii rattarongi alguses kui lõpus on politseipatrull, kõikvõimalikud kõrvalteed ja sageli ka suure tee liiklus on suletud. Pidevalt sõidavad rongi kõrval tehniline tugi, kes jälgib rataste korrashoidu, ning politsei, kes suunab liiklust ja kutsub vastutulevaid autosid hoogu maha võtma. Kui retkelisel tekib tehnilisi probleeme, siis peab ta seisma jääma – see on ainuke lubatud põhjus, miks seistakse vahepeatuste vahepeal. Seisva ratta juurde saadetakse tehnilise taibuga poisid, kes ratta üle vaatavad. Kui tegemist koheselt kõrvaldatava veaga, saab sõitja koheselt oma rännakut jätkata. Kui aga tegemist põhjalikuma puudusega, tuleb retkelisel oodata rongi lõppu. Seal sõidavad rataste transpordiks mõeldud kaubikud ja bussid, kuhu väsinud ja katkiste rataste omanikud paigutatakse. Lisaks saadavad rongi veeel mõned autod, kes jälgivad raja korrashoidu, pööravad tähelepanu aukudele, näitavad suurte laskumiste juures silti “slowdown” ja pakuvad vett.

Tol päeval lõpetasime 1250m kõrgusel Rashayas. Seal ootas meid tühi ja meie jaoks tundmatu maja ning oma mitukümmend meest. Kuna kogu programm oli palju pikemalt läinud, siis olid ilmselt kohalike presentatsioonid ära jäänud. Asja iroonia seisnes aga selles, et mäel ootasid meid bussid, mis meid mööda sedasama kolgata teed (vabandust, ei tunne veel nii palju kohalikku kultuuri-religiooni, et piinarikkust teistmoodi väljendada) alla sööma viis.

Selle päeva kirjeldamist ei saa aga lõpetada enne, kui oleme kirja pannud ka hommikuse väga iseloomuliku seiga. Kui olime Keb Eliase kooli ehk siis retke stardipaika kohale jõudnud, oli Eesti tiimil hädavajalik minna WC-sse (me oleme selle poolest kuulsad!). Kristiina uuris kellegi kohaliku daami käest, kus WC võiks olla, mille peale naine lahkelt kaasa kutsus. Mõni aeg käinud, saime aru, et ta viib meid enda juurde koju. Sinna kogunes koridori pealt veel hulganisti uudishimulikke, kes meid soojalt tervitasid. Kas ma juba ütlesin, et meil oli starti üsna kiire? Kas sellest saite juba ise aru, et inglise ega prantsuse keelt keegi ei rääkinud? Mingil hetkel ütles Kaja, et talle tundub, et teda tahetakse lapsendada, sest kohalik naine oli end nii meeldivalt ta ümber klammerdanud. Selleks ajaks, kui me end WC-järjekorras (muide, ei olnud väga sanitaarne koht) püüdsime väljendada ja Eesti märke jagasime, olid nad juba kohvi hakkama pannud. Lahkusime kümmekond minutit hiljem, et tulistvalu kohaliku kooli õpilastega juttu rääkida ja aru saada, et siinses kultuuris kõik asjad viibivad.

 


“Häid reisi”

May 2, 2008

… ütles eile lennukis Ülly, soovides meile kõigile tugevaid reisi rattaretkel vastu pidamiseks.

Matkamiseks läheb tegelikult alles ülehomme – täna oleme tegelenud kohalejõudmise, aklimatiseerumise (on küll üsna palav päikse käes), elementaarsete araabiakeelsete väljendite (tere, aitäh, kohalike toitude ja õlu nimetused) õppimise ja Beirutis orienteerumisega. Ühesõnaga, emadele ja teistele kaasa-elajatele teadmiseks, kõik on väga hästi.

Elina täiendus: Hommikul oli üks suuremaid ettevõtmisi sobiva riietuse valik. Kuigi tegime hotellirõdult luuret tänavale, vahetasime oma neli korda riideid, sest kõik tundus liiga julge riietus olevat. Nüüdseks juba pool päeva linna peal käinud, tundub, et me hirmud on liialdatud ja pigem oleme meie ühed konservatiivsemalt riietunud naisterahvad. Nii palju, kui naisterahvaid tänavapildis üldse näeb.

Küll on siin mõningaid asju, mis veidi mõtlema panevad. Tankide ja sõjaväelaste protsent tänavapildis on üsna suur. Mõned kesklinna osad on suisa tarade ja okastraatidega piiratud ja ei ole ka harvad juhused, kui peame mõnda Beiruti piirkonda sisenemisel kottide sisu ette näitama. Kõik ainult turvalisuse huvides.

Homme antakse aga FTW-le pidulik avapauk ja ülehomme läheb päris matkaks.


Riigid

April 24, 2008

Kust siis naised Lähis-Itta kohale tulevad?

Näitamaks, et me ei blufi ja et tõesti tuleb naisi üle terve maailma (esindamata on vist ainult Ladina-Ameerika naised) siis siit nimekiri osalevatest riikidest: Alžeeria, Araabia Ühendemiraadid, Austraalia, Austria, Belgia, Eesti, Iraan, Itaalia, Jaapan, Jordaania, Kanada, Kataloonia, Küpros, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Liibanon, Maroko, Holland, Uus-Meremaa, Palestiina, Poola, Rootsi, Süüria, Tadžikistan, Türgi, Suurbritannia, USA. Cherchez la femme!