Gaza konflikt: Süüria esileedi eksklusiivintervjuu CNN-le

2008. kevadel toimunud rahurattareisi ajal oli meil ühtlasi võimalus kohtuda Süüria esileedi Asma al-Assadiga (meenutuseks saab lugeda siit http://naisedratastel.wordpress.com/2008/05/10/tahelepanuvaarsed-naised-suurias/)

Eile andis proua president intervjuu CNN-le, temale omasel moel on fookus väga inimlikul vaatepunktil Gaza konfliktile ja selle traagilistele mõjudele. Jah,  ja Süüria rollist Lähis-Ida keerulises konflikti arenguloos ei hakka siinkohal pikemalt rääkima, sest tegu ei ole hoopiski mitte nii arusaadava ja üldinimliku lähenemisega kui kõnealune intervjuu…

Intervjuud saab vaadata siin http://www.youtube.com/watch?v=Dh4MI_ARfZ4

suuured tänud!

Kallid sõbrad ja toetajad, tänud teile eile toredal koosviibimisel osalemast! Teie kohalolek oli meile väga oluline. Oleme saanud hulganisti tagasisidet, et inimestel oli tore erinevaid arvamusi ja kogemusi kuulda, samuti on juba kahelt inimestelt saabunud soov järgmisel aastal osaleda – no mida sa hing veel ihkad!

Siit siis aga lubatud link Süüria esileedi Asma Al-Assadi vastuvõtukõnele

kas teil on ka nii juhtunud …

… et kui te olete toredal rahvusvahelisel üritusel, kus selle lõppedes jagatakse üksteisega e-maile ja msn-aadresse, siis sisimas mõtlete, et “jõuan ma jah teile kirjutada”? Või et lubatakse kohapeal kõigile, et koju jõudes kolin kohe raamatukokku ja internetti ja uurin selle teema kohta rohkem ning koju saabudes mõtled, et küll sa võisid olla ikka naiivne kujutades ette, et sul tõesti midagi muud teha pole?

Olen minagi selline skeptik, aga täna õhtul avastasin, et ma päriselt olengi ikka veel kontoris ja juba tundidekaupa sukeldunud sügavuti Lähis-Ida uudisteportaalidesse ja youtube’i klippidesse.

Laiaulatuslikust veebist Al Jazeera (tähendab “poolsaart” viidates Araabia poolsaarele) võib leida ingliskeelse osa, kus tähelepanu all kogu Lähis-Ida piirkonda puudutav. Algselt oli tegemist vaid televisioonikanaliga, mis nüüdseks on kasvanud uhkeks portaaliks. Täna õhtul sain lähemalt lugeda Desmond Tutu kommentaari Gaza olukorra kohta, lugu matemaatikust, kes otsustas Iisraelis väljaantava preemia jagada osaliselt Palestiina tudengitele, toetades nii nende mobiilsust ja vaatasin poliitilise sõnumiga multikaid. Kui teid huvitab lugeda nii Iisraeli kui Palestiina poole lugusid 60 aasta iseseisvuse ja/või katastroofi kohta, siis külastage temaatilist alalehte “60 years of division”.

Lisaks sellele köitis erilist tähelepanu Al Jazeera programm “Everywoman”, mis on eraldi tähelepanu alla võtnud naiste teemad pearätiku kandmisest Hiina seksi ja linnani välja.

Teine põhjalikum veeb tõlgib araabiakeelset meediat ja vahendab uudiseid ja arvamuslugusid ingliskeelsele lugejaskonnale iga päev ilmuva elektroonilise uudiskirja abil. Tundub, et veebi kõigile avarustele saab ligi vaid raha tasudes, aga on ka võimalus tellida proovinumber ja uurida hunnikut huvitavaid linke.

Kolmandast veebist kuulsime juba rattaretkel – the Daily Star, mis on Liibanonis väljaantav ingliskeelne ajaleht põhirõhuga kogu Lähis-Ida piirkonnal. Taas on lisaks uudiste lugemisele võimalik liituda tasuta uudiskirjaga, et oma tavapäraste europiidsete uudiste kõrval ka Lähis-Ida vaatenurkadel silma peal hoida.

No ja kui te ikkagi ei mõistnud, mida on nii pikalt nendest materjalidest lugeda, minge juutuubi. Sisestage otsisõnad, nagu nt Nablus või Ramallah (mäletatavasti Palestiina linnad, kus ka FTW viibis) või Nakba või Palestinian women või Israeli checkpoint … kohati ei soovitaks klippe nõrganärvilistele, kohati tekib küsimus, et kas see on tõesti päriselt. Aga kindlasti avardab silmaringi. Ja süvendab inimlikku kaastunnet, et peaks ikka reisilt saadud kontaktidele kirjutama.

Tähelepanuväärsed naised Süürias

Follow The Women Süürias on väga teada-tuntud, alates rohkest meediakajastusest kuni hiiglaslike tänavareklaamideni. Ja kui riigi suurima telekommunikatsioonifirma MTN sponsorlus kõrvale jätta, on selle peamiseks põhjuseks fakt, et projekti patrooniks on riigi esileedi pr. Esma Esad ise.

Varasematel aastatel on proua president suisa ise rahu nimel kilomeetreid rattal vändanud, sel korral austas ta meie globaalset naiskonda aga vastuvõtuga presidendipalees. Kui ülirange turvakontrolliga alanud kolmetunnine üritus nüüd lühidalt kokku võtta, siis oli sel meie väikese seltskonna arvates kaks väga tähelepanuväärset hetke – presidendiproua kõne ja meie tiimi vestlus temaga.

Esimesest alustades oli kindlasti väga liigutav see, et rääkides üldinimlikest väärtustest ja inimõigustest, viitas presidendiproua sellele, et kolme lapse emana on tema jaoks kõige tähtsam see, et tema lapsed oleksid terved, õnnelikud, saaksid hea hariduse ja elada rahus. How different is that from what you as mothers or women consider important, küsis ta. Ja kinnitas, et FTW ideed on tema südames ja tegevuses väga tähtsal kohal.

Vastuvõtu tähthetkeks oli meie jaoks aga muidugi võimalus isiklikult presidendiprouaga pisut juttu ajada, mis leidis aset pea kohe, kui proua oli kõne lõpetades püünelt maha astunud. Proua president tundis huvi, miks me sellise projektiga liituda otsustasime ning kuidas Lähis-Ida teemasid Eestis kajastatakse ja meie uurisime seepeale vastu, et kas üldse ja mida teavad siinsed inimesed meie väikesest kodumaast. Ja leidsime ühiselt, et ilmselt on olukorras, kus suurt ei teata, oluliselt lihtsam positiivset mainet kujundada, kui asuda isiklike kogemuste jm toel murdma siinse kandi valdavalt konfliktimaigulist imagot maailmas.

Proua president uuris ka, mis on meie arvates tänases Eestis olulisemaks väljakutseks, mispeale arutasime põgusalt ka Eesti olukorda ja võimalusi erinevate rahvusgruppide rahumeelseks ja teineteistmõistvaks kooseluks.

Eelneva taustal on ehk juba niigi ilmne, et kohtumine proua presidendiga jättis meile väga sügava mulje ja jääb üle vaid lisada, et ta on muide säravate ideede, terava mõtlemisega väga kaunis noor naisterahvas. Ja milline kleit, kingad ja soeng!

Ehkki ei saa ka salata, et vaatamata tema säravale isiksusele ja väga meeldivale isiklikule kohtumisele kummitavad meid siiani küsimused tema ja tema perekonna rollist Süürias -riigis, milles on demokraatliku ja vaba riigikorralduseni veel pikk tee…

Kauneid, tarku, palju kogenud ja kahjuks ka palju kannatanud naisi jagus aga meie sellesse päeva veelgi, sest meil avanes võimalus külastada Al Hussaineh palestiina põgenikelaagrit. Kohtumisest sealsete naiste ja lastega, aga ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni toetusest siinsetele palestiina põgenikele laiemalt aga Kaja juba kirjutas.

“Meie oleme nüüd bussisõiduks valmis”

ütlesime, kui olime kenad Hawaii Expressist saadud kiivrid pähe sättinud ja bussiga rattasõidu stardipaika liikuma hakanud. See on sümboolne kahe põhjusel. Esiteks tuleb tõesti kohalikku liiklust vaadates igatsus kõikvõimalike turvavahendite järele – teed on kitsad ja käänulised (eriti mägedes), bussijuhid hulljulged ja hooplejad. Teiseks on ilmnenud, et suure osa kogu rattaretkest võtab enda alla bussisõit. Kuna tegemist ei ole klassikalise rattamatkaga, siis senimaani tunduvad korraldused olevat nii, et ühes riigis viibides ööbitakse ühes ja samas hotellis ning hommikul viiakse retkelised bussiga marsruudi alguspunkti, kus ootavad rattad.

Kuna ajapuudusel pole siin kajastatud 4.mai, meie esimese rattasõidupäeva, sündmusi, siis lubatagu siinkohal see viga parandada.

Baakleeni, meie retke alguspunkti, jõudes ootas meid ees kena meesansambel, kes ennastsalgava trummipõrina ja kütkestava tantsu saatel juhatasid meid hommikusöögi (sel päeval juba teine) ja kõnepuldi juurde. Kohaliku omavalitsuse tervitussõnad ja rattaretke ohutusjuhised kuulatud, sättisime kõik 250-kesi minema.

Kuna Baakleen asub Liibanoni mäel, siis esimese päeva rattaretk ei olnud füüsilises mõttes liiga raske – suur osa teest oli allamäge. Aga nii mõnigi langus võttis ikka kõhedaks, eriti tasase maaga harjunud inimestel või neil, kel eriti kogemusi rattaga pole olnud. Viimaseid on siin päris palju. Näiteks saime teada, et üks Jordaania neiu oli õppinud rattaga sõitma selle aasta veebruaris käies kuni rattaretke alguseni igal laupäeval 10-15km-seid ringe tegemas.

Erinevalt tavanägemusest ei ole siinne rattaretk väga individuaalne tegevus. Oleme hakanud nimetama seda “social cycling” (sotsiaalne sõitmine), sest esiteks, alati leiad sa tee pealt mõne kaaslase, kes sõidab sinuga samas tempos ja kellega on huvitav kõnelda kas oma riikidest või Lähis-Ida olukorrast või oma tööst või hobidest. Teiseks, sul on alati vaja vaadata, kas kõik sinu lähedalsõitjad saavad hakkama. Sest nagu öeldud, kõik ei ole siin suurte kogemustega sõitjad ja see toob omakorda kaasa ootamatuid peatusi mäkketõusul, ettenägematuid vingerdamisi ühest tee servast teise, möödasõite ilma et ise vaadataks tagasi, ega keegi neist mööda ei sõida jne. Nii et kogenumad ja uljamad sõitjad peavad oma harjunud stiili tagasi tõmbama ja algajad peavad olema mõistlikumad kui muidu. Lisaks sellele saab alati abiks olla sellega, et jagada, mis käikudega keegi parajasti sõidab, kas kiivrid on korralikult peas ning ega ratas sõitja jaoks liiga suur ei ole.

Marsruut läbib toredaid väikseid külasid, mis tähendab, et tekitame oma aktsiooniga elanikes mõnusat elevust. Paljud, nii mehed, naised kui lapsed (kõige enam on tänavapildis siiski mehi), on tulnud tee äärde lehvitama ja kaasa elama. Me lehvitaks ise palju enam vastu, kui kogu aeg ei peaks kätt piduril hoidma.

Lõpetuseks mõned fragmendid, mis esimese päeva 40 km-t läbides vestlustest meelde jäid:

• Jordaaniast on tüdruk, kelle nimi on tõlkes revolutsioon
• Jordaanias oli huvilisi FTW vastu rohkem, kuid isa ja vend ei lubanud osaleda. See ei ole osa aktsepteeritud kultuurist. Samuti tekitab hirmu ilmselt reisimine, sest osad jordaanlased ühinevad meiega vaid Jordaania-osas.
• Araabiamaade keskmine vanus on 19.
• Korraldatud abielude poolt või vastu? Naistega käiakse kohtamas, aga eelistatakse korraldatud abielusid, sest ei tea, mitme mehega ta enne on kohtamas käinud.
• Üks palestiinlane oli esimest korda välismaal; tal on Palestiina pass ja nii eriti ei lasta välismaale. Üks põhjus, miks ei lasta välismaale, on hirm, et äkki jäävad sinna laagritesse.
• Jordaanias saavad nad valida, kas Jordaania või Palestiina pass. Ja selleks, et palestiinlased saaksid FTW-l osaleda, oli vaja eriluba.
• Pärsia riikide naisI Euroopa ülikoolidese nende pered ei luba, aga Jordaaniasse ülkooli on OK.
• Palestiina koolides õpitakse Jordaanias välja antud õpikute järgi.

Me elame nagu surnud…

…ütleb Farah. Ta on 15-aastane tütarlaps, Iraagi põgenik Süürias, kes lahutati oma perekonnast sõja käigus ning kes ei leidnud ellujäämisel võõras riigis muud teed kui oma keha müümine. Nüüd kardab Farah üle kõige, et kui tal kunagi õnnestubki taas oma pere leida, saavad nad teada, millega ta on end elatanud ning seda ta üle ei elaks.

See on vaid üks lugudest, millest räägib hiljuti valminud raport „Refugee and Stateless Women across the Arab Region: stories of the dream of return, the fear of trafficking and the discriminatory laws”.

Lisaks näidetele isiklikest tragöödiatest toob raport esile uurimustele tuginevad faktid naispõgenike olukorrast, nende inimõiguste rikkumisest. Iraagi naised Süürias, Egiptuses ja Jordaanias, Palestiina naised Jordaanias, Liibanonis ja Süürias, Sudaani naised Egiptuses ja Somaali naised…

Raporti loomise taga on Karama nimeline võrgustik – üheksa riigi rahuaktiviste hõlmav liikumine, mille eesmärgiks on vägivallavaba elu naistele Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

Raporti lühiülevaade Open Democracy portaalis

http://www.opendemocracy.net/blog/jane_gabriel/we_live_like_the_dead

Tegelikult

Tegelikult on muidugi natuke lõbus ka, vähemalt esialgu.

Pühapäeval tegime proovi: proovisime rattaid (1), üksteise ilusat ja sportlikku seltskonda (2), keskeltläbi kõva distantsi (3) ja kevadiselt tärkava isamaa ilu (4). Niisiis ärkasime hommikul vara, et teha mõned tiirud Aegviidu ümbruses, kohavaliku põhjuseks minu teatud emotsionaalne nõrkus selle kandi vastu ja logistiline ligipääsetavus.

Niisiis:

1. Rattad. Mina ei kurda! Siinkohal tänan Kaupot, kes omal ajal maanteesõiduks täiesti suurepärase kaherattalise välja valis ning kelle kannul kirudes kimamine on aidanud iseloomu kasvatada ja õpetanud teadlikku sõidutaktikat valima.
2. Füüsiliselt oli meid ühes kohas kolm; Elina läbis oma kohustuslikku distantsi Läänemaal. Mõttes olime aga muidugi üks; vahepealse telefoniühenduse vahendusel (“mina siit enam edasi ei sõida!”) seda ka natuke reaalsemalt. Mõnusat äratundmist me eripärade osas pakkus see päev hommikust alates. Ülly varajane kõne oli strateegiline – ettepanekuga võtta kaasa fotokas. Kajalt tuli kl 9.43 reibas kontrollkõne “kus sa oled?” (selgituseks, et kokku pidime saama kl 10, seega kl 9.43 jõin ma kohvi ja mõtlesin, mida selga panna; kohale jõudsin nagu ikka täpselt ehk kaks minutit peale kümmet). Mina ei helista nii vara hommikul kellelegi. Üldiselt kulgeski sõit harmoonia ja üksmeelsete otsuste, st esimese saja meetri peal tehtud purksipeatuse, kommentaaride a la “sõida jah sina sinna mäkke” ja vastuvaidlemist mittevõimaldava “enam ei jõua” vaimus.
3. 47 km metsa- ja maanteid. Elina tulemuseks sai kirja 52 km pluss 7 kilti jala (miks osa distantsist jalgsi tuli läbida, on jäänud seni selgusetuks; loodame heita sellele probleemküsimusele peatselt valgust ja ühtlasi, et tegu oli siiski ainult meeldivate asjaoludega). Õigluse mõttes peaks ka meie osas arvestama rongi peale ja maha sõitmiseks kulunud kilomeetritega, mistõttu Elina võit on siiski, peaks ütlema, vaieldav. Lisaks distantsile pistsime rinda tugeva vastutuule (ausalt) ja ajasurvega. Tubli paarikümnekilomeetrise lõpuspurdi tulemusena jäi meil enne rongi väljumist 4 minutit ülegi.
4. Oioi kui ilus! Ma ei jõudnud seda ka pühapäeval ära hõisata ja tundub, et Ülly ja Kaja jäid uskuma.

Lisaks saan panna käe südamele ja tunnistada, et bensiinijaamas rattakummide õhku täis laskmine on Üllyl ja minul nüüd selge, mistõttu arvan, et iseseisev elu rokib ja et võime rattamatkale minna küll.

Meie ettevõtmisele saabunud esimene nö ametlik tunnustus

Mul on hää meel tõdeda ja teiega jagada, et saime oma ideele tunnustust ning toetust ka Avatud Eesti Fondilt, kes toetas meid võrdõiguslikkuse programmi raames. Meie siis oma tegemistega proovime anda tõetruud pilti soolisest võrdõiguslikkusest ja sellega seotud sotsiaalsetest probleemidest retkega läbitavast Lähis-Ida piirkonnast nii koduses Eestis kui terve 300 osalejaga (ja isegi vist rohkemaga, kui arvestada ka tehnilist ja meditsiinilist personali) ka ülemaailmselt. Vaadates mõned päevad tagasi minu postkasti jõudnud meie ligi kahenädalase retke päevakava, avaneb meil selleks ka küllalt võimalusi.

Kas teie olete juba käinud ORLANI näitusel?

Ma olin ausõna laupäeval sõpradega juba sinna teel kui plaanide muudatus meid sellest kõrvale kallutas. Aga ma plaanin seda kuni 18.maini Kunstihoones avatud näitust kindlasti vaatama minna. Veel enne Lähis-Idasse suundumist. Põhjus, miks ma sellest aga siin juttu teen, on see, et ORLAN-i kunstis on just naistele võrdseid õigusi nõudvad ideed kesksel kohal.

See, kuidas ta seda teeb, on muidugi üsna eriskummaline. Ja ütleb (viimases Ekspressis Harry Liivranna vahendusel) nii: „Mul on muide palju selliseid absoluutselt feministlikke töid. Minu jaoks ei ole feministlik avantüür sugugi lõppenud, kuigi ma tahaksin, et see ei oleks enam minu mure, ent naise diskrimineerimine kestab, rassism ja seksism jätkuvad. Noored neiud ei mõista meie saavutusi, nad ei adu, kuidas nende vabadus ja nende võimalused on sündinud, ning neil on vajadus purustada sidemed eelmiste põlvkondadega. Sellest liikumisest võib küll aru saada, ent ei tohi unustada, et vabadus võib kaduda mõne hetkega; religioon ja perekond tõusevad taas ausse; meie poolt avatud uksed võivad taas sulguda. Kohutav on, et maailmas on miljoneid ja miljoneid naisi, kellel ei ole õigust ei haridusele ega ka meditsiinile, keda võib religiooni katte all vägistada ja tappa. Need vaesed naised vajavad, et meie, kes me oleme vabamates tingimustes, räägiksime kõva häälega nende diskrimineerimisest.“.

Temaga võib, aga ei pea nõustuma, muidugi. Seda enam, et ta ütleb muide selles artiklis ka nii: „Ma usun, et kõik, mida me teeme, muudab maailma. Igaühel on oma töö teha ja oma vastutus.“ Ja need kaks viimast mõtet on küll midagi sellist, millele minagi omalt poolt võin alla kirjutada.