Jumala kodulinn Ramallah

Olemegi siis nyyd kolmandat paeva Palestiinas, hetkel oleme joudnud Ramallah nimelisse linna, mida peetakse majandus-, poliitiliseks-, kultuuri- ja hariduspealinnaks, sest oma paris pealinnaks peavad palestiinlased ikka Jeruusalemma. On vaga tahelepanuvaarne, et oleme siin ajal, mil yks osa maailmast tahistab Iisraeli 60.ndat juubeliaastat ja teine osa, sh muidugi kogu siinne, aga hoopis syndmuse teist poolt: Nakba ehk katastroof, millega palestiinlased kaotasid suure osa maast, mida nad on pidanud oma kodumaaks, kaotasid oma kodud, pereliikmed….

Pikast jutust paremini (raakimata internetist, millele juurdepaas on meil hetkel vaga limiteeritud!) kirjeldavad siinset eluolu pildid.

ps. Kahel viimasel paeval oleme soitnud +46 kraadises kuumuses.

Surnumere Jordaania-poolne rannik pyhapaeva hommikul

Pidulik vastuvott Aqbat Jaber pogenikelaagris

Kaesolev nadal on Nakba nadal – Palestiina leinab ja Iisrael pidutseb seoses 60 a moodumisega Palestiina alade hoivamisest.

Yasser Arafati memoriaal Ramallah linnas. Palestiinlased ootavad Jeruusalemma naasmist, et siis austatud juht tema soovi kohaselt sinna matta

Palestiinlaste põgenikelaager Süürias

Süürias on päris palju põgenikke, ligi 2 miljonit. Kaks kolmandikku nendest on iraaklased ja kolmandik palestiinlased. Meie saime võimaluse kohtuda palestiinlastega. Esimene asi, mis põgenikelaagris silma hakkas, oli nende rahvustunnetus. Näidates näpuga endale, sõnati palestinian ja seda korrati pidevalt. Nii mõnedki naised panevad oma kodumaatunded luulevormi. Mäletan ühe luuletuse algust – ma olen palestiinlane, ma olen seal sündinud, kuid ma ei mäleta sealt midagi…. Luuletus liigub edasi sellele, et mingis mälusopis siiski kantakse edasi mälestusi, lõhnu, tundeid, nägemusi kodumaast, mis kannatab praegu liigse vägivalla käes.

Meile näidati oma põgenikekaarte, perekonnaraamatuid, mis siis sätestavad mõningaid õigusi antud riigis. Perekonna raamatus on üks foto, perekonnapea oma. Sain jutu peale kahe palestiinlannaga, üks nendest rääkis inglise keeles, teisega saime suhelda Jordaania osaleja tõlke abil. Vanem naisterahvas oli laagris elanud selle asutamisest alates ja keskealine naine oli siia sündinud. Laagris elab ca 20000 põgenikku, suur osa nendest on lapsed. Lastel on võimalus koolis käia ning peale põhiharidust on võimalus ka õpinguid jätkata ja see on tasuta. Paljud sellist võimalust kasutavad, jäi kahjuks selgusetuks. Samas naised nentisid, et koole peaks olema rohkem, kuna lapsi on palju. Elamistingimused põgenikelaagris ei ole head – väikestes korterites elab 10-20 inimest ehk siis terve perekond, pesemisvõimalused on kasinad. Korteri eest renti tasuda ei tule, selle katab Süüria valitsus. Üldiselt olid naised rahul, et elavad põgenikena Süürias, kuna siin on põgenikel liikumise ja hariduse saamise võimalus, mis nt Liibanoni põgenikelaagrites on tunduvalt harvem. Samas loodetakse kunagi ikka Palestiinasse (tagasi) minna. Vaesus paistis igalt poolt silma. Naised teevad põhiliselt käsitööd (õmblemine, Palestiina käsitöö), mehed töötavad ehitustel.

Emotsiooniderohke (üldtooniks pigem kurbus) kohtumise lõppedes jäi mulle silma, et vaatamata sellele, kus ja millistes tingimustes elatakse, lapsed jäävad ikka lasteks – joosti, kilgati, mängiti, lehvitati, naerdi. See ju annab lootust!

Sotsiaalne ettevõtja Palestiinas

Hea näide uuenduslikust ja loovast lahendusest kriisipiirkonnas.

Nagu sotsiaalne ettevõtja ikka, püüab Abdel Fattah Abu-Srour lahendada sotsiaalselt olulist probleemi uuenduslikul moel.

Abdel Fattah võitleb vägivalla vastu laste seas ning kasvatab neid rahu eestkõnelejateks. Tal on selleks head eeldused, kuna tema lapsepõlves, nii nagu kahjuks paljudel teistel Palestiina põgenikelaagris viibinud lastel, oli vägivald igapäevane asi. Kuid erinevalt teistest, leidis Abdel Fattah leevendust ning eneseväljendusvõimalust lühinäidendite kirjutamises ja nende esitamises oma sõprade seltsis. Nüüd pakub Abdel Fattah põgenikelaagris (muuhulgas ka Aidas, kuhu FTW minemas) viibivatele lastele vabaajaprogramme spordi, kaunite kunstide ja teatriga, et pakkuda alternatiivseid eneseväljendusviise. Nende tegevuste kaudu õpetab ta mõistmist ja vägivallatut suhtlemist. Lisaks harib ta lapsevanemaid ja kogukonnaliikmeid vägivallatus vastupanus. Laste teatrigrupi etendustega on Abdel Fattah saavutanud rahvusvahelise tunnustuse.

Täpsemalt uuri sotsiaalse ettevõtluse lipulaevast Ashoka.