Palestiinlaste põgenikelaager Süürias

Süürias on päris palju põgenikke, ligi 2 miljonit. Kaks kolmandikku nendest on iraaklased ja kolmandik palestiinlased. Meie saime võimaluse kohtuda palestiinlastega. Esimene asi, mis põgenikelaagris silma hakkas, oli nende rahvustunnetus. Näidates näpuga endale, sõnati palestinian ja seda korrati pidevalt. Nii mõnedki naised panevad oma kodumaatunded luulevormi. Mäletan ühe luuletuse algust – ma olen palestiinlane, ma olen seal sündinud, kuid ma ei mäleta sealt midagi…. Luuletus liigub edasi sellele, et mingis mälusopis siiski kantakse edasi mälestusi, lõhnu, tundeid, nägemusi kodumaast, mis kannatab praegu liigse vägivalla käes.

Meile näidati oma põgenikekaarte, perekonnaraamatuid, mis siis sätestavad mõningaid õigusi antud riigis. Perekonna raamatus on üks foto, perekonnapea oma. Sain jutu peale kahe palestiinlannaga, üks nendest rääkis inglise keeles, teisega saime suhelda Jordaania osaleja tõlke abil. Vanem naisterahvas oli laagris elanud selle asutamisest alates ja keskealine naine oli siia sündinud. Laagris elab ca 20000 põgenikku, suur osa nendest on lapsed. Lastel on võimalus koolis käia ning peale põhiharidust on võimalus ka õpinguid jätkata ja see on tasuta. Paljud sellist võimalust kasutavad, jäi kahjuks selgusetuks. Samas naised nentisid, et koole peaks olema rohkem, kuna lapsi on palju. Elamistingimused põgenikelaagris ei ole head – väikestes korterites elab 10-20 inimest ehk siis terve perekond, pesemisvõimalused on kasinad. Korteri eest renti tasuda ei tule, selle katab Süüria valitsus. Üldiselt olid naised rahul, et elavad põgenikena Süürias, kuna siin on põgenikel liikumise ja hariduse saamise võimalus, mis nt Liibanoni põgenikelaagrites on tunduvalt harvem. Samas loodetakse kunagi ikka Palestiinasse (tagasi) minna. Vaesus paistis igalt poolt silma. Naised teevad põhiliselt käsitööd (õmblemine, Palestiina käsitöö), mehed töötavad ehitustel.

Emotsiooniderohke (üldtooniks pigem kurbus) kohtumise lõppedes jäi mulle silma, et vaatamata sellele, kus ja millistes tingimustes elatakse, lapsed jäävad ikka lasteks – joosti, kilgati, mängiti, lehvitati, naerdi. See ju annab lootust!

Me elame nagu surnud…

…ütleb Farah. Ta on 15-aastane tütarlaps, Iraagi põgenik Süürias, kes lahutati oma perekonnast sõja käigus ning kes ei leidnud ellujäämisel võõras riigis muud teed kui oma keha müümine. Nüüd kardab Farah üle kõige, et kui tal kunagi õnnestubki taas oma pere leida, saavad nad teada, millega ta on end elatanud ning seda ta üle ei elaks.

See on vaid üks lugudest, millest räägib hiljuti valminud raport „Refugee and Stateless Women across the Arab Region: stories of the dream of return, the fear of trafficking and the discriminatory laws”.

Lisaks näidetele isiklikest tragöödiatest toob raport esile uurimustele tuginevad faktid naispõgenike olukorrast, nende inimõiguste rikkumisest. Iraagi naised Süürias, Egiptuses ja Jordaanias, Palestiina naised Jordaanias, Liibanonis ja Süürias, Sudaani naised Egiptuses ja Somaali naised…

Raporti loomise taga on Karama nimeline võrgustik – üheksa riigi rahuaktiviste hõlmav liikumine, mille eesmärgiks on vägivallavaba elu naistele Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

Raporti lühiülevaade Open Democracy portaalis

http://www.opendemocracy.net/blog/jane_gabriel/we_live_like_the_dead