Eilne hommik algas segaste ja ebamugavate tunnetega. Alles mõned päevad tagasi väisatud Beirutis on rahutused, Hezbollah ja valitsuse pooldajate vahelistes kokkupõrgetes on hukkunud praeguseks vähemalt viisteist inimest (etv24 ja cnn uudised). Uudisele lisainfoks veel kohalikelt, et konflikt on eelkõige sunniitide ja shi-iitide vahel ning selle lahenemist oodatakse hiljemalt esmaspäevaks. Lennujaam on blokeeritud ja Liibanoni maapiirid kinni – hommikul avati need mingiks ajaks, kuid pärastlõunal suleti taas.
Päikeseline rahumeelsus, mida seal tänavatel tajusime, oli väga petlik. Mõningaid märke ju lähenevatest rahutustest oli ka – need tankid ja sõdurid ja kottide kontrollid strateegiliselt tähtsamate asutuste ja tänavate juures; see turvakonvoi, mis meie busside liiklemist saatis; kohalike vihjed, et Liibanoni suutmatus presidenti valida ei ole ilmselt peatselt saabuvate rahutuste põhjuseks, vaid valitseva olukorra sümptomiks… Ja meid vastu võtnud Rahupartei (!) juhi kõnes väljendatud veendumus, et varsti tuleb uus sõda. Uudised Beiruti tänavatel toimuvast tulid meiesugustele rahu enesestmõistetavalt võtvatele “blondiinidele” siiski shokina.
Seejuures mõjus täna hommikul hingamist takistavana mõte sellele, kuidas meid Süürias (avaliku saladusena Hezbollah’d toetaval maal) vastu võeti. Valitsuse kaitse ja esileedi patronaazhi all; suurte, sõna “rahu” sisaldavate siltidega (valdavaim sõnum: welcome to Syria, the land of love and peace); tänavale ja linnaväljakutele meid ootama ja tervitama aetud inim-masside abil. Eredalt on meeles ühelt tänavanurgalt sadulas ja ülesmäge mööda rassides vilksamisi nähtud pilt – kõrvuti üks eakam mees ja väike poiss, mõlemal peos valge rahutuvi, valmis vabana lendu laskmiseks…
Tõsi, kohalikega rääkides (selleks oli keskeltläbi aega tervelt 10 minutit) ilmnes, et need massid olid sinna ootama ja valmistuma aetud juba mitu tundi enne meie saabumist.
Need rahusõnumid ja kogu see avalik tähelepanu meie rahuretkele meedia ja kohalike näol tundub praegu väga küüniline: rahusõnumit kandvat rattaretke toetatakse kärarikkalt; samal ajal on naaberriigis aset leidmas rahutused organisatsiooni osalusel ja algatusel, keda Süüria suure tõenäosusega toetab. Süüria inimestele nendes väikestes maakohtades on meie kohalkäimine siiski oluline ja Süüriat sellisest rattaretkest välja jätta ei saa. Sellist suurüritust ilma valitsuse toetuseta seal samuti läbi viia ei saa. Valitsuse toetusega kaasneb aga oht olla näidatud nende huvidega kooskõlas olevas valguses.
Palju suuri ja keerulisi küsimusi ühesõnaga, mis on tuliseks arutluseks meil omavahel, laiemalt selleaastases osalejateringis ja FTW rahvusvahelistel korraldajatel. Ja selge on, et neile küsimustele ei ole üheseid ja lihtsaid vastuseid…
Täna oleme veel Jordaanias, kuid ööbime beduiini telgis Surnumere ääres, seega oleme netitud. Ka Palestiinas, kuhu seejärel suundume, me blogi täiendada ilmselt ei saa – Iisraeli piirikontroll ei lubavat arvuteid üle viia. Seega järgmine postitus tuleb tõenäoliselt Damaskusest, mitte enne kui 15.05. Kodustele seniks muidugi palavaid tervitusi! Ja et meiega on ju kõik hästi.
Posted by Kaja 
Posted by Kaja 
Posted by Ülly 