15.mai – rattaretke lõpp ehk kindad kätte igaveseks

Täna siis sai sõidetud viimased neli kilomeetrit Iisraeli-Jordaania piiril. See selgus üsna ootamatult, et Iisraeli piirivalve ei ole väga abivalmis meid ja me rattaid eraldi üle piiri laskma. Ilmselt ei aidanud selgitused, et paljud grupist on haiged või et rattaga sõitmiseks on liiga palav (veidi alla viiekümne kraadi). Küll aga on see piiripunkt, Allenby sild, ainuke, kus ei saa oma passi Iisraeli sisse- ja väljasõidupitsatit, mis omakorda tähendab, et võid suhteliselt rahulikult edasi liikuda teistesse Lähis-Ida riikidesse, kus muidu Iisraeli pitsatit passis hea pilguga ei vaadata.

 

Kokku sai nende nädalate peale ratastatult sõidetud 339 km läbi nelja riigi, läbitud hulk tõuse ja vaatamisväärsusi, kümneid piiri- ja kontrollpunkte, sadu relvastatud valvureid, lisaks palju nn vaimseid väärtusi: imeilusat ja vaheldusrikast maastikku, rikast loodust, huvitavaid vestlusi rattakaaslastega alates palestiinlaste olukorrast sünnitusvõimalusteni välja (naised ikkagi).

 

Aga nagu suurt saavutustunnet ei olegi. On küll natuke rahulolu, et näed, me kõik saime hakkama (või nagu meile talismanina kaasaantud kleebised ütlesid “we can do it” – nüüd loodame uued saada “we did it!”). Aga ei ole sellist võimast tunnet, et maailm on paremaks muutunud või nii. Pigem on peas palju vastuolulisust ning küsimusi, millele tahaks koju jõudes erinevatest allikatest selgitusi leida. Seda suurem tundub olevat väljakutse kirjeldada siin saadud kogemusi edasi oma sõpradele ja tuttavatele. Mida peaks esimesena vastama tavapärasele noh-kuidas-läks-küsimusele? Rattaretke väljakutsetest? Palestiina külade igapäevaelust? Naiste rollist sealsetes ühiskondades? Eesti tiimi heast seltskonnast? Infot on väga palju ja selle toimetamine nii piltide, kirjutiste kui helifailide näol vajab veel aega. Hetkel on hädavajalik veidike hingetõmbepausi, et ülipõhjalikust ja -tihedast programmist lõõgastuda (te ei kujuta ette, et kohalike tüdrukute peasilitused ja enesetutvustused võivad muutuda tüütuks!). Seejärel kustutame oma võlad päevikulugejate ees, kes pole saanud erilist aimu, mis on juhtunud meiega Jordaanias ja Palestiinas. Kindlasti jääme seda kogemust pikalt mäletama ja kõiki sellest piirkonnast tulevaid uudiseid teise pilguga lugema, meenutades kohalike inimeste lugusid oma igapäevaelust. Praegusel hetkel on ainuke silmaga nähtav muutus vaid konkreetselt nahasse päevitunud jalgrattakindajäljed kätel.

üks pilt räägib enam kui tuhat sõna

Elina ütleb küll, et peaksime pildid kenasti ära sorteerima ja lisama vastava teemaga postituste juurde või muidu selgitusi kirjutama, aga ausalt: kell on pool kolm öösel ja homme on äratus kell 7. Ees ootab terve päev programmi,sh ligi 50 km rattasõitu ja hilisõhtuks oleme juba Jordaanias. In Salah nagu siinkandis öeldakse ehk kui Jumal annab.

Head ööd!

“Meie oleme nüüd bussisõiduks valmis”

ütlesime, kui olime kenad Hawaii Expressist saadud kiivrid pähe sättinud ja bussiga rattasõidu stardipaika liikuma hakanud. See on sümboolne kahe põhjusel. Esiteks tuleb tõesti kohalikku liiklust vaadates igatsus kõikvõimalike turvavahendite järele – teed on kitsad ja käänulised (eriti mägedes), bussijuhid hulljulged ja hooplejad. Teiseks on ilmnenud, et suure osa kogu rattaretkest võtab enda alla bussisõit. Kuna tegemist ei ole klassikalise rattamatkaga, siis senimaani tunduvad korraldused olevat nii, et ühes riigis viibides ööbitakse ühes ja samas hotellis ning hommikul viiakse retkelised bussiga marsruudi alguspunkti, kus ootavad rattad.

Kuna ajapuudusel pole siin kajastatud 4.mai, meie esimese rattasõidupäeva, sündmusi, siis lubatagu siinkohal see viga parandada.

Baakleeni, meie retke alguspunkti, jõudes ootas meid ees kena meesansambel, kes ennastsalgava trummipõrina ja kütkestava tantsu saatel juhatasid meid hommikusöögi (sel päeval juba teine) ja kõnepuldi juurde. Kohaliku omavalitsuse tervitussõnad ja rattaretke ohutusjuhised kuulatud, sättisime kõik 250-kesi minema.

Kuna Baakleen asub Liibanoni mäel, siis esimese päeva rattaretk ei olnud füüsilises mõttes liiga raske – suur osa teest oli allamäge. Aga nii mõnigi langus võttis ikka kõhedaks, eriti tasase maaga harjunud inimestel või neil, kel eriti kogemusi rattaga pole olnud. Viimaseid on siin päris palju. Näiteks saime teada, et üks Jordaania neiu oli õppinud rattaga sõitma selle aasta veebruaris käies kuni rattaretke alguseni igal laupäeval 10-15km-seid ringe tegemas.

Erinevalt tavanägemusest ei ole siinne rattaretk väga individuaalne tegevus. Oleme hakanud nimetama seda “social cycling” (sotsiaalne sõitmine), sest esiteks, alati leiad sa tee pealt mõne kaaslase, kes sõidab sinuga samas tempos ja kellega on huvitav kõnelda kas oma riikidest või Lähis-Ida olukorrast või oma tööst või hobidest. Teiseks, sul on alati vaja vaadata, kas kõik sinu lähedalsõitjad saavad hakkama. Sest nagu öeldud, kõik ei ole siin suurte kogemustega sõitjad ja see toob omakorda kaasa ootamatuid peatusi mäkketõusul, ettenägematuid vingerdamisi ühest tee servast teise, möödasõite ilma et ise vaadataks tagasi, ega keegi neist mööda ei sõida jne. Nii et kogenumad ja uljamad sõitjad peavad oma harjunud stiili tagasi tõmbama ja algajad peavad olema mõistlikumad kui muidu. Lisaks sellele saab alati abiks olla sellega, et jagada, mis käikudega keegi parajasti sõidab, kas kiivrid on korralikult peas ning ega ratas sõitja jaoks liiga suur ei ole.

Marsruut läbib toredaid väikseid külasid, mis tähendab, et tekitame oma aktsiooniga elanikes mõnusat elevust. Paljud, nii mehed, naised kui lapsed (kõige enam on tänavapildis siiski mehi), on tulnud tee äärde lehvitama ja kaasa elama. Me lehvitaks ise palju enam vastu, kui kogu aeg ei peaks kätt piduril hoidma.

Lõpetuseks mõned fragmendid, mis esimese päeva 40 km-t läbides vestlustest meelde jäid:

• Jordaaniast on tüdruk, kelle nimi on tõlkes revolutsioon
• Jordaanias oli huvilisi FTW vastu rohkem, kuid isa ja vend ei lubanud osaleda. See ei ole osa aktsepteeritud kultuurist. Samuti tekitab hirmu ilmselt reisimine, sest osad jordaanlased ühinevad meiega vaid Jordaania-osas.
• Araabiamaade keskmine vanus on 19.
• Korraldatud abielude poolt või vastu? Naistega käiakse kohtamas, aga eelistatakse korraldatud abielusid, sest ei tea, mitme mehega ta enne on kohtamas käinud.
• Üks palestiinlane oli esimest korda välismaal; tal on Palestiina pass ja nii eriti ei lasta välismaale. Üks põhjus, miks ei lasta välismaale, on hirm, et äkki jäävad sinna laagritesse.
• Jordaanias saavad nad valida, kas Jordaania või Palestiina pass. Ja selleks, et palestiinlased saaksid FTW-l osaleda, oli vaja eriluba.
• Pärsia riikide naisI Euroopa ülikoolidese nende pered ei luba, aga Jordaaniasse ülkooli on OK.
• Palestiina koolides õpitakse Jordaanias välja antud õpikute järgi.

Maatasa linn ja Karjuv mägi

Paljud siinsed jutud ja elamused ei ole just meeliűlendavate killast.

Tänane distants oli 30 km, sedakorda täpselt ja mõnusalt – maapind oli suhteliselt tasane ning ka kõva vastutuul ei takistanud sõidu ajal meeldivate ja põnevate vestluste tekkimist. Distants lõppes Qunaitra linnas Iisraeli piiri lähedal; või no mis linn see enam. Tegu on suurel maa-alal laiutavate kivihunnikutega, millest mõnede puhul on aimata ka endise maja suurust ja kuju. Mošee ja kirik on siiski peaaegu tervenisti püsti…

Qunaitra lugu on lühidalt järgmine: 1967, Kuuepäevase sõja tulemusena vallutas Iisrael selle linna. 1973 võitis Süüria selle tagasi. Iisraeli ja Süüria vaheline kokkulepe nägi ette Qunaitra taasasustamise – see pidi olema Süüria rahumeelse tahte märgiks, mille tulemusena omakorda Iisrael veelgi pidi taganema. Endiste elanike naastes oli aga selge, et õiget elupaika sellest linnast enam ei ole. Ilmselt mälestusmärgi mõttes on Qunaitrat niiviisi maatasa pommitatuna hoitud siiani. Soovitan lähemalt lugeda!

Tänase šokiturismi teine väga liigutav jagu kujutas endast Iisraeli ja Süüria piiril asuva Karjuva mäe (Shouting Hill) külastust. 1967. a sõja tulemusena jäi osa seniseid Süüria alasid Iisraeli kätte; samuti jäi neile aladele elama palju süürialasi. Neist paljude pereliikmed on teisel pool, Süürias… Omavahel suhtlemas käivad nad vastastikuste küngaste pealt üksteisele sõnumeid hüüdes, kõlarid seejuures siiski abiks. Oma suure seltskonna poolsed sõnumid edastasime meiegi.

Rääkimata sellest, et sealkandis enam põõsa taha minna ei soovitatud, pidada mineeritud olema. Me siis igaks juhuks ei läinud.

Homne päev veel Süürias, õhtuks Jordaaniasse.

5.mai – Hoidsime Eesti lippe kõrgel

Kaja tuli eelmisel päeval koordinaatorite koosolekult sõnumiga, et homme on oodata üsna tasast pinnast ja umbes 50km-st retke. Kõlas paljulubavalt. Esimestel kilomeetritel aga tervitas meid mitte eriti sõbralik vastutuul. Ja tasane pinnas tähendab pinnast Liibanoni moodi. Juba kümnenda kilomeetri peal kõlas nii mõnegi sügav ohe, kui järjekordne tõus paistma hakkas. Raskematel tõusudel ei taha isegi eriti kellegagi rääkida, vaid kõik on tõsiselt keskendunud enda ees kerkivatele mäehakatistele. Mis teeb kogu sõidu veelgi raskemaks.

Esimene ametlik peatus toimus kohalikus veiniistanduses Chateau Kefraya, kus pakuti kohalikku mett ja pähkleid ning loomulikult veini. Meid võeti aplausi ja kaameratega vastu ning nii tundus, et pole hullu, sõidame veidi veel. Muide, veini juua sellises palavuses ja füüsilise koormusega ei ole hea mõte. Aga onu nii kenasti pakkus ja tõesti oli hea roosa vein. Kui ma ühe klaasikese olin lõpetanud, vaatas ta kavala näoga otsa ja ütles, et neil on teine roosa vein veel. Mina vastu, et tõesti ma enam ei või jne. Mis lõppes sellega, et onu valas teist sorti ikka ka, ise öeldes “one for you, one for the bike” (üks sulle, üks su rattale). Mille peale lähedal seisnud ameeriklane märkis mokaotsast, et “rattal on ju kaks ratast”. Hea huumor on mulle alati meeldinud.

Kõik järgnev oli aga naljast kaugel. Järgmisesse vahepeatusesse jõudnud, olime läbinud väidetavalt 45km. Kohalikud jagasid lilli, juua ja küpsiseid. Aga uskuge mind, paljude retkeliste ilme oli valulik! Siis oli 12km jäänud. Kõige raskemaks osutus retke juures viimane peatus – nimelt tundus nii mõnegi kannatus juba nii suur olevat, et paljud arvasid, et viiimane peatus on ühtlasi ka retke lõpp. Suur oli meie imestus, kui WC-st tagasi tulles leidsime, et enamik rattureid on taas oma sõiduriista võtnud ja minema putkanud. Selgus, et 5-6km on veel jäänud! Ja veel millised kilomeetrid! See osutus paljude jaoks tõsiseks pähkliks. Selle viie kilomeetri sees ei olnud ühtki langust, puha tõusud ja üks pikema tasase tee sõit. Rääkimata puhtvaimsest barjärist, et kui sa oled retke enda jaoks juba selleks päevaks lõpetanud, on sul veel suurem väljakutse ees end kokku võtta ja lõpuni sõita. Mitte vähem segavad ei olnud mingid tüübid autodega, kes hüüdsid poole maa peal, et “5 minutit veel”, mis oli loogiliselt võttes lausvale (sellest hetkest tuli veel oma 20 minutit kõige kergema käiguga järelejätmatult sõtkuda). Üks neiu oli tõesti viimase vindi peal ja ütles läbi hammaste pigistades, et ta läheb rattaga edasi ainult siis, kui on tõesti viis minutit jäänud! Ma loodan, et ta sai ikkagi lõpuks bussi peale.

Retke üldine korraldus on siinkohal jäänud tõepoolest kirjeldamata. Nimelt liigume lisaks ratastele väga palju bussidega. Ilmselt on marsruudi koostamisel silmas peetud, et külastatavad paigad oleksid mingi tähendusega kas kohaliku elu arengus või siis turistidele huvitavad. Seetõttu on vähemalt Liibanoni reisipäevad alanud kõik väikse kultuurilise etteaste ning kohtumisega kohalike elanikega. Rattasõit ise on hoolikalt turvatud: nii rattarongi alguses kui lõpus on politseipatrull, kõikvõimalikud kõrvalteed ja sageli ka suure tee liiklus on suletud. Pidevalt sõidavad rongi kõrval tehniline tugi, kes jälgib rataste korrashoidu, ning politsei, kes suunab liiklust ja kutsub vastutulevaid autosid hoogu maha võtma. Kui retkelisel tekib tehnilisi probleeme, siis peab ta seisma jääma – see on ainuke lubatud põhjus, miks seistakse vahepeatuste vahepeal. Seisva ratta juurde saadetakse tehnilise taibuga poisid, kes ratta üle vaatavad. Kui tegemist koheselt kõrvaldatava veaga, saab sõitja koheselt oma rännakut jätkata. Kui aga tegemist põhjalikuma puudusega, tuleb retkelisel oodata rongi lõppu. Seal sõidavad rataste transpordiks mõeldud kaubikud ja bussid, kuhu väsinud ja katkiste rataste omanikud paigutatakse. Lisaks saadavad rongi veeel mõned autod, kes jälgivad raja korrashoidu, pööravad tähelepanu aukudele, näitavad suurte laskumiste juures silti “slowdown” ja pakuvad vett.

Tol päeval lõpetasime 1250m kõrgusel Rashayas. Seal ootas meid tühi ja meie jaoks tundmatu maja ning oma mitukümmend meest. Kuna kogu programm oli palju pikemalt läinud, siis olid ilmselt kohalike presentatsioonid ära jäänud. Asja iroonia seisnes aga selles, et mäel ootasid meid bussid, mis meid mööda sedasama kolgata teed (vabandust, ei tunne veel nii palju kohalikku kultuuri-religiooni, et piinarikkust teistmoodi väljendada) alla sööma viis.

Selle päeva kirjeldamist ei saa aga lõpetada enne, kui oleme kirja pannud ka hommikuse väga iseloomuliku seiga. Kui olime Keb Eliase kooli ehk siis retke stardipaika kohale jõudnud, oli Eesti tiimil hädavajalik minna WC-sse (me oleme selle poolest kuulsad!). Kristiina uuris kellegi kohaliku daami käest, kus WC võiks olla, mille peale naine lahkelt kaasa kutsus. Mõni aeg käinud, saime aru, et ta viib meid enda juurde koju. Sinna kogunes koridori pealt veel hulganisti uudishimulikke, kes meid soojalt tervitasid. Kas ma juba ütlesin, et meil oli starti üsna kiire? Kas sellest saite juba ise aru, et inglise ega prantsuse keelt keegi ei rääkinud? Mingil hetkel ütles Kaja, et talle tundub, et teda tahetakse lapsendada, sest kohalik naine oli end nii meeldivalt ta ümber klammerdanud. Selleks ajaks, kui me end WC-järjekorras (muide, ei olnud väga sanitaarne koht) püüdsime väljendada ja Eesti märke jagasime, olid nad juba kohvi hakkama pannud. Lahkusime kümmekond minutit hiljem, et tulistvalu kohaliku kooli õpilastega juttu rääkida ja aru saada, et siinses kultuuris kõik asjad viibivad.

 

Ajakava kalendris

Nii siit kui “Ratastel”-lehe lõpust leiate lingi kalendrile, kuhu olen sisestanud retke ajakava umbes sellise täpsusega, nagu see meile praegu teada on – st mida retkepäev edasi seda väiksema detailsusega. Eks tegelikult ongi ju veel aega ka.

Ja veel – kui keegi teab nõksu, kuidas seda avalikku google-kalendrit ilusa interaktiivse pildina wordpressi blogisse sisestada – noh nii et ongi kalender blogipostituses näha ja seal saab ka erinevatele päevadele klikata ja näha, mis toimub – siis ei ole see info praegu veel lootusetult hiljaks jäänud. Minu keskeltläbi uudishimulik IT-mõistus seda praegu läbi ei närinud, kalendri juures antud juhendid siin keskkonnas miskipärast lihtsalt ei toiminud (siinne HTML kood ei näinud seda ära tundvat või on kalendri poolt pakutud koodis miski viga). Aga sellest siis teadjamatega nt meili teel?

Homme samal ajal juba Prahas.

Üleskutse – vaimne esmaabi?

Paar  päeva tagasi veel viimast ettevalmistuskoosolekut pidades kujutasime elavalt ette mitmesuguseid raskusi, mis me teele selle retke jooksul ette võivad sattuda. Mõistlike naisterahvastena ei sattunud me sellest paanikasse, vaid otsustasime tegeleda riskiennetusega nii võimalike ohtude vältimise teel kui võimalikeks riskiolukordadeks valmistumise näol.

Esmaabi selle füüsilisel kujul ja füüsise jaoks on meil muidugi valmis varutud ja kaasa pakkimisel. Küll aga ootame siinkohal teie, kallid lugejad, ettepanekuid juhtudeks kui enam ei jõua, hirmus palav on ja rahvast ka kolepalju… Võimalik, et retoorilised ‘kelle idee see oli?!’ ja ‘oli mul vaja…’ ei ole eriti abiks, aga mis siis on? Oodatud on kõik mõtted ja ettepanekud, omalt poolt pakume nende töökindluse testimise ja sellele järgneva tagasiside võimalust.

Mööduvad kilomeetrid

Nii, kuna nii mõnedki tuttavad on küsinud, et kui palju siis kokku kilomeetreid ära sõidate ja ma pole osanud koheselt vastata üldkilometraaži, siis lõin täna selle kokku ja sain … vähemalt 300 km. Ja esimene emotsioon, mis mind valdas, oli kergendus. See suurus ei tundunudki nii hirmuäratav kui nt retke neljanda päeva 60 km. Liibanonis sõidame ca 100 km, Süürias ca 130 km, Jordaanias ca 70 km. Palestiina kohta momendil täpsemad kilomeetrid puuduvad (retke viimased neli päeva), kuid plaanis on kirjutatud et toimub siiski cycling sinna ja tänna ja mujale ka.

Lisaks hoian ma ka silma peal ilmateatel ja praegu tundub, et sellel nädalal on seal (õnneks!) külmalaine (ja seda ütlen mina, kes ma muidu päikest, tuult ja merevett jumaldan). Igas riigis ca 20-28 kraadi (eelmisel nädalal oli nt 40 kraadi ja ma ei suutnud ennast ette kujutlemas rattaga sellises kuumuses sõitmas, ega vist ka minu teised naiskonnakaaslased) ja öösel on ikka hirmkülm mu meelest, mõnel pool lausa alla 10 kraadi. Seega, saab olema ka klimaatiliselt põnev

Riigid

Kust siis naised Lähis-Itta kohale tulevad?

Näitamaks, et me ei blufi ja et tõesti tuleb naisi üle terve maailma (esindamata on vist ainult Ladina-Ameerika naised) siis siit nimekiri osalevatest riikidest: Alžeeria, Araabia Ühendemiraadid, Austraalia, Austria, Belgia, Eesti, Iraan, Itaalia, Jaapan, Jordaania, Kanada, Kataloonia, Küpros, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Liibanon, Maroko, Holland, Uus-Meremaa, Palestiina, Poola, Rootsi, Süüria, Tadžikistan, Türgi, Suurbritannia, USA. Cherchez la femme!

Palestiina

Panin täna siia vastavale lehele üles veidi infot Palestiina kohta. Mitte et seda interneti-avarustest keeruline leida oleks (eesti keeles, tõsi küll, natuke siiski on, ja vastuolulist), hea on aga põhifakte võrdluseks ja meeldetuletuseks siitsamast, ühest kohast otsida ja leida.

Mõni sõna aga ka sellest, mis osa sellest Palestiina kohta üles riputatust meie jaoks rattaretke kulule olulist mõju omab.

Mobiilsusest: mitmed araabiamaad ei luba isikuil, kel passis Iisraeli tempel, oma riiki siseneda – nende jaoks ei ole põhimõtteliselt Iisraeli riiki olemas, nii ei saa ka seal reisimist aktsepteerida. Erinevad reisifoorumid räägivad, et seda, st Iisraeli templi oma passi löömist peaks olema võimalik vältida. Nii loodame meiegi.

Samuti oleme Palestiinas muuhulgas päeval, mil tähistatakse ühte vastuolulistest ajaloolistest tärminitest. Meie sealoleku ajal täitub 60 aastat päevast, mil loodi Iisraeli riik – iisraellaste jaoks on see nende riigi asutamise püha ja pidupäev. Palestiinlased tähistavad seda päeva sõnaga Nakba – katastroof, kuivõrd nende jaoks tähendab see tapatalgusid, kodudest minemakihutamist ja etnilise puhastuse algust.

Aa ja seda ka, et rünnakute-piirkonda ehk Gazasse me ei lähe, ärge kartke – sinna ei saagi. Palestiina osas piirdub retk Jordani jõe läänekalda piirkonnaga.